Teoreetilises osas tegi maaülikooli teadlane Rein Viiralt ettekande vedelsõnniku ja digestaadi mõjust rohumaade saagikusele ja saagi kvaliteedile.

Taimekasvatuse instituudi teadur Kalvi Tamm rääkis vedelsõnniku laotamistehnoloogiatest ja vedelsõnniku käitlemise majanduslikest aspektidest.


Väätsa Agro juhataja Margus Mult tutvustas vedelsõnniku majandamist oma ettevõttes.

Seejärel jätkus demopäev rohumaal, kuhu oli välja toodud kuus vedelsõnnikulaoturit, põllul ümberlaadimiseks kasutatav vahepaak ja paakveok.

Laotamist demonstreeriti nelja laoturiga. Paakveok vedas vedelsõnniku vedlesõnniku laguunist põllu serva ja pumpas seal 40 kuupmeetrisesse vahepaaki. Vahepaagist pumpasid laoturid vedelsõnniku oma paaki.


„Reaalset tööd vedelsõnnikuga näitasid kaks avalõhe sisestuslaoturit, lohisvooliklaotur ja segamislaotur, nii et vaatajatel oli võimalus näha, kuhu vedelsõnnik laotamise käigus jääb, ja nuusutada, kui palju haisu on tunda mingi laotusviisi korral,“ kirjeldas Kalvi Tamm.

Lohisvooliklaotur.

Ta lisas, et segamislaotuse järel ei jää sõnnikut põllu pinnale, ammoniaagi lendumine on neist väikseim ja ka haisu on kõige vähem tunda. Seda ei saa aga kasutada rohumaade või põllukultuuride pealtväetamisel, kuna see pöörab taimekamara segamini.

Lohisvoolikut ja avalõhe sisestuslaotureid kasutatakse kasvuaegseks pealtväetamiseks. Viimaste puhul on ammoniaagi lendumine ja taimiku määrimine väiksemad, kuid nad on kallimad ja väiksema jõudlusega võrreldes lohisvoolikutega.

Tamme sõnul on Eesti põllumehed viimastel aastatel ostnud palju uut vedelsõnniku käitlemise tehnoloogiat, sest sõnnikuga väetamise nõuded karmistuvad lähiaastatel veelgi.

"Ma usun, et valdav enamus vedelsõnniku käitlejaid, piimalehma ja sealiha kasvatajaid on üsna teadlikud, millised on seadusest tulenevad piirangud ja sellega seoses teevad nad ka oma investeeringuid keskkonnasõbralikkusele mõeldes," ütles Eesti põllumajandus-kaubanduskoja keskkonnavaldkonna juht Ann Riisenberg.