Põltsamaal valmib paarikümne maitsega kõrvitsasalatit, millest vaid üks on mõeldud eestimaalastele. Kümnest tehase väravast sisse toodud köögiviljahiiglasest üheksa jõuab aga purki, millel on soome- või rootsikeelsed kirjad.

Lisaks poodidesse minevatele väikestele klaaspurkidele on suurem osa salatist mitmeliitristes plekkpurkides, mis mõeldud koolisööklate, kohvikute ja restoranide jaoks.

“Soomes ja Rootsis süüakse aasta ringi hästi palju kõrvitsasalatit,” selgitab Anti Orav. “Eestis on kõrvitsasalat peamiselt jõulutoit.”

Nii annavadki kõrvitsatooted salatikastmete ja majoneeside kõrval kõige suurema osa Põltsamaa Felixi ligi saja miljoni krooni suurusest ekspordikäibest.

Kõrvitsaid ei kasvatata piisavalt

Kodudes hoitakse päikesekarva nunnusid kapi otsas jõuludeni ja keedetakse siis kuubikuid magushapus marinaadis. Põltsamaal on aga kõik kõrvitsad nüüdseks juba purkidesse pandud.

Seal loodetakse, et kuigi inimesed on tänavu rahakotiraudu koomal hoidnud ning purgitoitude müük paarkümmend protsenti kukkunud, siis jõulude ajal ehk raha nii hoolega ei loeta.

“Inimesed on kogu aasta pidanud säästlikult läbi ajama, kuid kahel korral aastas – jaani ja jõulude ajal – nauditakse elu, ja elu nautimine käib valdavalt toidu kaudu,” lausub Orav. “Tänavu jaanipäeva paiku oli müük väga korralik.”

Kindlasti ei jää ka jõulud pidamata. Lauad peavad olema ikka korralikult kaetud ja ööseks tuleb toit lauale jätta. “See on meil sees ja seda ei muuda ka masu,” naerab Orav.

Seetõttu ei vähendatud ka Eesti turule toodetud kõrvitsasalati kogust. “Salvestiga on meil kogu aeg heitlus – kord Vestmann all ja Piibeleht peal ja kord jälle vastupidi,” kostab ta turuolukorra kohta.

Salvest ostis tänavu 70 tonni kõrvitsat, millest valmistatud salat ja beebitoit müüakse Eestis. Salvesti ostujuhi Judith Kuuse sõnul pole neil kõrvitsakasvatajatelt vajaliku koguse saamisega probleeme, kuid Põltsamaa Felixis ei ole olukord nii pilvitu.

Mullu oli probleeme kõrvitsate säilimise ja kvaliteediga ning seda tuli suurtes kogustes Saksamaalt ja Poolast sisse tuua. Tänavu imporditi vaid kümnendik.

“Meie huvi ei ole tuua mujalt sisse, sest kõrvits kasvab Eestimaal väga kenasti,” rõhutab Põltsamaa Felixi juhataja. Neil, kel nunnud kapi otsas reas, ei tasu aga saaki kohe Põltsamaale viima hakata. Felix ostab kokku kindlaid sorte ja sõlmib kasvatajatega lepingud juba kevadel.

Kel aga soov tuleval aastal suuremas koguses kõrvitsaid maha panna, võiks nendega varakult ühendust võtta.

Kõrvits ei pea tingimata sõnnikuhunnikus kasvama

Orav seletab naerdes, et tihti küsitakse ta käest, kus see suur sõnnikuhunnik asub, kust tuleb tuhat tonni kõrvitsat. “See on linnalegend, et kõrvitsat saab ainult nii kasvatada,” nendib ta.

Felixi suurim kõrvitsaga varustaja, Rehemäe talu perenaine Viivi Liias kinnitab, et sõnnikuhunnik ei olegi kõrvitsale õige kasvukoht. Seal saab taim liiga palju lämmastikku. “Ta tahab saada endale vajalikud toitained. Ja see on talle ükskõik, kas kasvada põllul või sõnnikuhunniku otsas.”

Rehemäe talus Jõgevamaal kasvasid kõrvitsad ja tsukiinid ehk suvikõrvitsad kokku kümnel hektaril. See tähendab, et kevadel tuli poole tuhande ruutmeetri suuruses kasvuhoones panna pottidesse üle 50 000 seemne ja paar nädalat hiljem väiksed taimed põllule istutada. Et külm liiga ei teeks, kaeti nad kattelooriga, seda kulus 30 kilomeetri jagu.

Kilomeetrite jagu on ehitatud ka kastmissüsteeme, sest selline hulk kõrvitsaid joob suve jooksul ära järvetäie vett.

Sügisel annab iga hektar kümnete tonnide jagu saaki. Priskemad nunnud kaaluvad lausa 60 kg, aga Paunvere väljanäitusele ei hakatud neid vedama. Sinna viis kartulit ja kõrvitsalisi kasvatav talu hoopis 1,3kilose kartuli.

Kõrvitsasalat aitab ka talu tutvustada, selgub Viivi Liiase jutust. Nimelt on Felixi kõrvitsasalati purgil Rehemäe noorperemehe Lauri Liiase pilt.