Agronoomiadoktor Heino Lõiveke oli üks markantsemaid tegelasi kunagise Eesti Maaviljeluse Instituudi teadlaste peres. Teda iseloomustasid kompromissitus, täpsus, põhjalikud teadmised ja oma seisukohtade propageerimine.

„Töötasin noore teadurina temaga koos. Ta oli tollal üks vähestest taimehaiguste asjatundjatest. Kolhoosiajal oli küll vähe võimalusi taimehaigustega võidelda, kuid Lõiveke tegi selle teadvustamiseks kõik mis võimalik. Ka mükotoksiinide teema tõstis ta üles palju aastaid varem kui need firmad, kes sellest praegu räägivad,” meenutab Baltic Agro arendusdirektor Margus Ameerikas.

Ta märgib, et Lõiveke uuris ka hilisemal ajal põhjalikult kõiki uusi preparaate, mida firmad pakkusid. „Firmamehed pidid väga targad olema, et tema küsimustele ammendavalt vastata.”

Luule Tartlan meenutab, et Heino Lõiveke oli teadlane, kes tegi oma tööd üle jõu käivalt ning ennast säästmata. Tal oli alati varuks palju loovaid mõtteid, et midagi uut luua. Tema tehtud uurimistöö oli tulemuslik ja saavutused jõudsid praktikasse.

"Viimastel aastatel on olnud teaduses mitmeid ümberkorraldusi, mis kahtlemata suurendasid töökoormust ja võisid vähendada ka tervist.
Pean teda kõige tugevamaks taimekaitse valdkonna teadlaseks vabariigis," lisab Tartlan.

Heino Lõivekest kui kauaaegset teadurit taimekaitse alal, kunagist Eesti Maaviljeluse Instituudi direktorit, samuti taimekasvatuse büroo juhatajat tunnevad väga hästi kõik need põllumehed, kes tegelevad teraviljakasvatusega.

Heino Lõiveke on välja andnud aastate jooksul mitmeid käsiraamatuid: „Taimekaitse käsiraamat”, „Teraviljakasvatuse käsiraamat”, samuti „Õlikultuuride kasvataja käsiraamat”. Tuntud teadlasel on olnud palju õpilasi, ta on juhendanud magistri- ja doktoritöid. Ta on avaldanud üle 300 teadusliku ja populaarteadusliku artikli.

Heino Lõivekese lahkumisega jäävad üha hõredamaks nende kangete Saku teadlaste read, kes hiilgeaegadel hoidsid kõrgel põllumajandusteaduste taset kunagises Saku instituudis.