SUUR FOTOGALERII: Inglismaa põldudel tehakse paljugi teisiti

 (1)
Viljelusvõistluse mullused rekordi omanikud käisid Inglismaal põlde vaatamas.
Viljelusvõistluse mullused rekordi omanikud käisid Inglismaal põlde vaatamas.Foto: Lii Sammler

Mullu, viljakasvatuse rekordaastal, sai välja käidud, et viljelusvõistluse võitjad saavad õppereisi Inglismaa rekordsaakide põldudele. Nüüd on lubadus täidetud.

Eesti parimad viljakasvatajad käisid Inglismaal eelmise nädala lõpul. Reisiseltskonna moodustasid rukkirekordi omanik Tanel Tõrvand (rekord püstitati talirukkiga ’Palazzo’ 10,29 tonni hektarilt), odra võitja Aivar Treiberg (talioder ’Meridian’, saak 12,03 t/ha), nisu ja rapsi võitja Margus Lepp (talinisu ’Olivin’ 10,74 t/ha; taliraps ’Sherpa’ 6,86 t/ha), talirüpsi võitja Alar Mutli (talirüps ’Largo’ 3,64 t/ha) ja parima tulukuse saavutanud Urmas Uustalu (1583 eurot/ha). Kaasas oli ka Eesti põldude ja viljelusvõistluse analüüsimisel aastakümneid tänuväärt tööd teinud väsimatu ekspert Peeter Viil.

Korraldamise põhijõud olid viljelusvõistluse eestvedaja Margus Ameerikas ja Margus Saviste BASF-ist. Tänu viimasele olid inglise keelne vestlus ja tõlge laitmatud ning väikebussi sõit harjumatus liiklusskeemis õnnestus samuti.

Eesti meistrite vastuvõtu korraldasid Inglismaa viljelusvõistluse YEN (Yield Enhancement Network) eestvedaja Roger Sylvester-Bradley, kes tegutseb sõltumatu nõustamiskeskuses ADAS juures, ning sealne taimekasvatuse instituut NIAB (National Institute of Agricultural Botany).

Põhikultuurid, mida Inglismaa kirdeosas Cambridge ümbruses kasvatatakse, on talinisu, suvinisu, suvioder, talioder, suviuba, taliuba ja taliraps.

Põhikultuurid on nisu, oder, raps ja uba

Seotud lood:

Kahe päeva jooksul jõudsime käia kolmes farmis, millest suurem oli 1500 ja väiksem ca 800 hektarit. Tegemist oli teraviljakasvatuse farmidega, kuid omanikud tegelesid ka muude asjadega – ühel oli golfiklubi ja pakiveofirma, teisel tuulegeneraatorid ja päikesepark.

Esimene külastatud farm kuulus nõustajale ja põllumajandusteadlasele Thomas Bradshaw’le. Aastani 2004 töötas ta teadusasutustes ning käis paljudes välisriikides põllumajanduspraktikaid uurimas. Siis tuli isa farmi tagasi, võttis selle üle, müüs piimakarja maha ja keskendus viljakasvatusele. Isa aga hakkas pidama golfiklubi, kus meidki vastu võeti.

Farmis kasvatatakse teravilja 1493 hektaril. Neist talinisu 558 ha ja kolme aasta keskmine saak on 9,12 t/ha; suvinisu on tänavu 29 ha, mullu oli 42.

Taliotra, mis on samuti hübriid, on 122 ha, keskmine saak 8,35 t/ha. Suviotra, mis on õlleoder Carlsbergi õlletehase jaoks, on maas 166 hektaril, keskmine saak 6,94 t/ha.

Rapsi on maas tänavu 182 ha ning kolme aasta keskmine saak on 3,85 t/ha. Veel kasvatatakse uba, aga seda esimest aastat, enne oli hernes. Mulla parandamise mõttes on maas ka 80 hektarit linaseemneid.

Teine külastatud farm oli Hoo farm. See koosnes mitmest ettevõttest, keda majandab n.ö valdusfirma. Põhiomanik on Paul Sheard koos oma pojaga. Abiks on neil lepinguline agronoom Sebastian Pardoe. See süsteem olevatki Inglismaal laialt kasutuses, et ettevõte võtab lepinguga tööle agronoomi, sama tehakse ka ökonomistiga.

Firma majandab neljas üksuses. Kolm on nende käes olnud juba aastaid ja moodustavad kokku pisut üle 500 ha. Tänavu võeti juurde 200 ha uusi maid, mida alles tuleb korralikult harima hakata. Kuna maad on erinevates piirkondades 6-10 miiliste vahedega, on erinevad ka mullad ning isegi ilmastik.

Peremees on õppinud põllumajandust kokku seitse aastat, esialgu Oxfordis ja seejärel Readingis.
Kuna algses perefarmis olid liivmullad, tegeldi seal aastaid köögiviljakasvatusega. Sellega tehti lõpparve kuue aasta eest.

Kui varem oli pearõhk talinisul, siis viimastel aastatel kasvatatakse ka suviteravilju. Kuigi kaotatakse saagikuses, siis nendes on vähem muret probleemse umbrohu rebasesabaga, mis on talvituv umbrohi.

Kasvatatakse nisu, otra ja rapsi. Tavaline külvikord on raps-nisu-nisu-suvioder. Farm võitis Inglismaa viljelusvõistluse 2014. aastal, kui nisu saadi 14 tonni hektarilt.

Kolmas farm asus 60-70 km Cambridge’ist läänes mere lähedal Norfolkis. Seal on põllud aladel, mis kunagi oli meri. Maa on madal ja muld kerge lõimisega, aga väga hea ja viljakas.
Farmiomanik on Mark Means. Tal on oma maad 240 ha, 400 hektarit on tema käes erinevate lepingutega ning on veel ka rendimaid.

Kultuurid, mida kasvatatakse, on teravili ja kartul, samuti toodetakse alternatiivenergiat – tuule- ja päikeseenergiat.

Loe veel

Tänavu on maas 436 hektarit nisu, 100 hektarit suhkrupeeti, 108 hektarit kartuleid ja 120 ha hernest. Põhiline tuluallikas on kartul. See annab käivet 1,2 miljonit eurot aastas ning tulu on 5000 eurot hektarilt.

Teravilja kasvatatakse köögivilja vahele ja nii oli ühe saagika nisupõllu eelviljaks kartul, teisel sibul. Nisu keskmine saak on selles farmis 12,5 tonni hektarilt.

Eelmisel aastal oli ta üks viljelusvõistluse parimatest nisusaagiga 15,6 tonni hektarilt. Ka proteiin oli hea, 13%. Farmer ütles, et suur abi oli tol aastal kunstlikust niisutusest, sest mullune aasta oli kuivapoolne. Tänavu on suur osa Inglismaast saanud aga, vastupidi, vihma väga palju. Mere äärne piirkond King’s Lynn, on reeglina eriti vihmane, aga sademed ei tule paraku siis, kui viljakasvatajail neid vaja on. Seetõttu on farmi põldude all drenaažisüsteemid.

Otsitakse erinevaid võimalusi mulla viljakust tõsta

Inglismaa viljaait on riigi põhja- ja kirdeosa, mujal kasvatatakse rohkem piimakarja ja lihaveiseid. Kõige enam kasvatatakse nisu. Keskmine talinisu saak on kehvemates piirkondades 8 ja paremates 11 tonni hektarilt.

Nisu jaguneb nelja kategooriasse. Esimene on kõrge kvaliteediga toidunisu, teine madalama kvaliteediga toidunisu, kolmas pehme nisu, mida eksporditakse Hispaaniasse küpsiste valmistamiseks. Kõige kehvem on neljas kategooria ehk söödanisu ja seda proovitakse mitte kasvatada.

Traditsiooniliselt on kasvatatud rohkem talivilju – lisaks talinisule ka talirapsi, taliotra, taliuba ja talihernest. Taliviljad on valdavalt hübriidsordid. Suvivilja on vähem ning ka saagid on ca 3 tonni madalamad.

Koristada püütakse vili võimalikult valmilt ja kuivalt, 15-protsendilise niiskusesisaldusega. Kuivateid on vähe ning võimaluse korral neid ei kasutata.

Peamine tagatis headele saakidele on suviviljade pikem vegetatsiooniperiood – külviaeg on 15. märts ja koristusaeg august-september. Talivilju külvatakse oktoobris ja koristust alustatakse juuli keskel. Kuna talv on seal pehme, siis on parem ka talvitumine.

Teiseks põhjuseks on rohke väetiste kasutamine. Nisule pannakse kohe kasvu alguses kaaliumi 40 kg/ha ja lämmastikku kolme-nelja väetamiskorraga kokku 270-300 kilo ümber.

Olime ka farmis, kus pandi N 400 kg/ha ja väävlit veel 120 kg lisaks. Seda skeemi oli farmer kasutanud küll vaid ühel aastal ja ebaõnnestunult.

Kõik külastatud põllumehed kasutasid taimekaitse pritsimistel paagisegudes leheväetisi.
Inglismaal kehtib reegel, et väetada tuleb vastavalt saagi suurusele. Kõrgeid lämmastikunorme ametnikud ei poolda, kuid kui talu keskmised saagid on nii kõrged, et viivad mullast toitained välja, lubatakse ka suuremaid norme.

„Selleks, et nisule 300 kg/ha lämmastikku anda, peab saak olema 10 tonni hektarilt ja proteiini 15%,“ selgitas Thomas Bradshaw.

Talihübriidodrale pannakse lämmastikku 140- 200 kg/ha, sellest osa digestaadi või kompostiga.
Kuna Inglismaal on piirkonnad enam spetsialiseerunud kui meil, siis võimalus kasutada viljakasvatuses läga on väike ning seda tuleb osta. Küll on jäätmemajanduslike või põllumajanduslike biogaasijaamade olemasolu ja sõnniku separeerimise tõttu kasutada rohkem digestaati.

Selle muldaviimisest nii suurt numbrit ei tehta kui Eestis – see laotatakse põllule paisklaoturi või lohisvoolikutega, ader või randaal läheb kohe järele ja segab selle mullaga.

Nn must vesi tuuakse kohale biogaasijaamast, mis seal piirkonnas kasutab toorainena prügi ja maisi. Ka muldaviimine oli biogaasijaama poolt. Üks külastatud farmeritest tegi ise ka komposti, millega siis mulda parandas.

Mulla viljakust proovitakse tõsta ka vahekultuuride kasvatamisega. Pärast koristust külvatakse maha vahekultuuride segud, mis sisaldavad näiteks hernest, lina ja kõrrelisi. Segusse üritatakse valida erineva juurekavaga taimi, et mulla struktuuri ja toitainete sisaldust kõige rohkem parandada. Sügisel enne uut külvi tõmmatakse see mulla sisse kas adra, kultivaatori või randaaliga.

Mulda püütakse viia ka põhk. Või siis tõmmatakse äkkega laiali, pärast seda on võimalik juba uus seeme sisse külvata.

Põllumehed püüavad võimalusel kasutada minimeeritud harimist. Seal on väga suureks probleemiks kõrrelised umbrohud, eelkõige rebasesaba, aga ka luste, kastehein, raihein ja tuulekaer. Nende vastu võitlemiseks tuleb kas mulda väga vähe liigutada, et mitte seemneid paljundada, või, vastupidi, künda sügavalt. Suurem hulk rebasesaba peeneid seemned hävib künnikihi all kolme aastaga.

Kasutatakse ka sügavkündi – maa küntakse 30 cm sügavuselt ning adrale on lisatud hõlmapikendused, mis lõhuvad künnitihese, nii et maad kobestatakse kokku ca 40 cm sügavuselt.

Taimekaitset tehakse palju

Farmerid ütlesid, et rebasesaba pole peaaegu üldse võimalik keemiliselt tõrjuda, sest see on enamiku herbitsiidide suhtes resistentne. Varem aitas seda tõrjuda rapsi või liblikõieliste kasvatamine, nüüd on selle mõju vähenenud.

Glüfosaadist on küll abi, kuid seda pritsitakse vaid rebasesaba massilistele laikudele, kus hävib siis ka kultuurtaim. „Siin aitaksid ainult GMO sordid,“ oli farmerite arvamus.

Samal põhjusel tundub Inglismaal olevat trendiks üleminek taliviljalt suviviljale, millest räägiti igas farmis. Sel juhul jõuab mehaanilise tõrjega sügisel tärganud rebasesaba hävitada ning kevadel tärganu jääb tihedale suviviljale konkurentsis alla.

Eestis õnneks rebasesaba umbrohuna veel nii suur probleem ei ole, sest meil on külmad talved, mis sellele liigile ei sobi. „Selliseid oleks meil ka vaja,“ sõnas Hoo farmi agronoom Sebastian Pardoe.
Suvivilja kasvatamise suurenemise teine põhjus on taimehaigused, mille pehme ja niiske talv kaasa toob. Suurimad probleemid on helelaiksus, fusarioos ja roosted, rapsil ka valgemädanik. Lisaks neile, ka Eestis levivaile haigustele on neil talinisudel veel seni Eestis vähelevinud kollane kääbusviirushaigus, mida kannavad edasi lehetäid.

Et korralikku saaki saada, on vaja sügisel teha tõhusat lehetäide tõrjet. Inglismaal tehakse teraviljade haigustõrjet tavaliselt 3 korda, kõrgemate saakide puhul on isegi 4-5 fungitsiidiga pritsimist. Sellega alustatakse juba sügisel pärast külvi. Üks farmeritest, Mark Means, ütles, et tema kaitseb pritsimisega iga lehte kuni viienda leheni.

Kasutatakse ka kasvuregulaatorit – nisul kaks korda, odral korra. Kuna lämmastikufoon on tugev, kaitstakse taimi niiviisi lamandumise eest. Mark Meansi King’s Lynni lähedal asuva farmi mullad on väga kerged ning kasvuregulaator aitab taimi püsti hoida.

Tänavune kasvuperiood on olnud vilja valmimiseks ebasoodus – algul kuiv ja külm, alates juunist aga vihmane ja külm. Kui tavaliselt saavad külastatud piirkonnad – Cambridge, Bedfordshire ja Norfolk – 550 mm sademeid aastas, siis tänavu tuli paari kuuga maha 400. See on venitanud koristamise aja paar nädalat edasi, nii et viljavõtmist ei näinud veel kusagil. Taliviljad olid vahaküpsuse staadiumis.

Üks oluline põhjus, miks Inglismaa farmerid tahavad oma maalt korralikku saaki saada, on kõrge maa hind. Külastatud farmides oli hektari hind 25 ja 40 tuhande euro vahel.

Inglismaalgi peetakse viljelusvõistlust

Briti saarte viljakasvatajaid kutsutakse osalema sealses viljelusvõistluses, mille nimetus on YEN – Yield Enhancement Network. Seda korraldab alates aastast 2012 nõustamisbüroo ADAS, mis koondab mullateadlasi, agronoome ja taimefüsiolooge.

Mullu oli võistlustules kõikide Briti saarte peale kokku 63 põldu, neist enamik, 56, Inglismaalt.
ADAS tegeleb mulla- ja viljaanalüüside, täppisviljeluse jms-ga. Selle firma palgal on ka meie külaskäigu korraldaja Roger Sylvester-Bradley.

YEN-i põhimõte on saavutada võimalikult suur saak, leida parimad taimekasvatajad ning jagada parimaid kogemusi oma internetikeskkonnas. Seal ei vahenda mitte ainult infot, vaid see on interaktiivne – sealtkaudu on võimalik küsida ka nõuannet, arvutusi jms.

Inglismaa viljelusvõistlus käib nii, et vastava programmi alusel, mis arvestab mullastikku, päikesekiirgust, sademeid jms, arvutatakse välja iga osaleva põllu potentsiaalne saak.

Täpsustavaid andmeid saab taimede biomassi laborianalüüsi abil. Nende arvutuste järgi on Inglismaa nisusaagi potentsiaal 24 tonni hektarilt.

Võitjad on need, kelle kasvatatud saak jõuab kõige lähemale tema põllu potentsiaalsele, arvestuslikule saagile. Näiteks mulluse nisu võitja ja maailmarekordi omaniku Tim Lammymani 16,5 tonnine saak moodustas 76% potentsiaalsest, mis tema põllul oleks olnud 21 t/ha. Keskmiselt saavutatakse 60%. Samas, kõige lähima reaalse saagi potentsiaalsele kasvatas rukkivõitja – 81%. Temal polnud head maad ja ka ilmastik oli keskmine, mistõttu potentsiaal oli madal ja sellele jõudis põllumees oma saagiga päris lähedale.

Margus Ameerikas lubas, et nüüd püüavad Eesti viljelusvõistluse korraldajas leida ka Eestis koostööpartnerid, kes arvutaksid välja meie põldude potentsiaalsed saagid.

„Tegemist oli tõelise kogemuste vahetamisega, sest meie mehed mitte ainult ei õppinud, vaid saime edastada ka oma kogemusi nagu võrdsed võrdsetega,“ tunnustas Ameerikas.