Talv oli taliviljadele ränk
Lõppenud talv oli keskmisest pikem, külmem ja lumerohke. Keskmine õhutemperatuur langes püsivalt alla null kraadi ja lumi jäi maha novembri viimastel päevadel. Juba detsembri alguses 10–20 sentimeetri paksuseks kasvanud kohev lumi kaitses talvituvaid taimi hästi külmade eest, kuid maapind külmus vähe jaanuari pakasteni.
Minimaalne õhutemperatuur langes detsembris Mandri-Eestis –17…–21°ni ja kuu keskmine õhutemperatuur osutus Jõgeval keskmisest kolme kraadi võrra madalamaks. Aastavahetuse ja jaanuari alguse tugev sula võttis kohati põllud lumest uuesti lühikeseks ajaks paljaks ning sulatas mulla üles. Neil põldudel, kus lumi püsima jäi, moodustus sellest lumekooriku sarnane tihenenud kõva kiht, mis püsis maapinnal taimede ümber kevadeni.
Talve kõige madalamad temperatuurid mõõdeti 19. ja 20. jaanuaril. Ametlikuks Eesti selle talve külmarekordiks registreeriti Jõgeval õhus –28,7°, madalates orgudes Ida-Eestis langes termomeetrinäit kohati veelgi madalamale (alla –30°).
Ohtlikud külmad
Külmade ööde ajaks olid põllud taas valdavas osas Eestis enam kui 10sentimeetrise, Ida-Eestis enam kui 20sentimeetrise lumekihiga kaetud. Kolme sentimeetri sügavusel (s.o taimede võrsumissõlme sügavusel) mullas ei langenud temperatuur Jõgeval alla –2 kraadi. Napilt oli lund rannikul ja saartel, kuid seal tugevaid külmi ei esinenud.
Veebruar oli tavapärasest 1–3 kraadi võrra soojem. Lund sadas rohkesti. Lume paksus kasvas küünlakuu teise dekaadi alguses suures osas Eestist 30 sentimeetrini ja üle selle ning paks lumi püsis aprilli esimese dekaadi lõpuni. See oli juba neljas järjestikune paksu lumega talv Eestis. Temperatuur kolme sentimeetri sügavusel mullas püsis veebruaris null kraadi lähedal.
Märts kujunes ebatavaliselt külmaks, keskmise õhutemperatuuri järgi selle talve kõige külmemaks kuuks. Veelgi külmem on Jõgeva 1922.–2012. a andmetel olnud paastukuu ainult neljal korral (1963, 1962, 1952 ja 1942). Minimaalne õhutemperatuur langes Jõgeval alla –20 kraadi 13 ööl, kusjuures vaatlusaastate keskmine on ainult kolm ööd.
Märtsi kõige madalamad õhutemperatuuri näitajad langesid tänavu Eestis –25…–27°ni, lume pinnal mõne kraadi võrra veelgi madalamale. Nii madalad temperatuurid talve lõpus on ohtlikumad, kui oli jaanuari pakane. Võisid tekkida külmakahjustused puhkefaasist väljuma hakkavatele puudele ja põõsastele, eriti lumepinna läheduses, kuid seda on veel vara hinnata.
Kahjustunud orased
Märts oli ka erakordselt päikeseline. Veelgi rohkem on olnud Jõgeval päikesepaistet seniste vaatluste järgi ainult 1969. aastal. Päikese mõjul tõusid maksimaalsed õhutemperatuurid üksikutel päevadel märtsis juba 4–6 kraadini, Kagu-Eestis ligi 7 kraadini. Põllukultuuridele püsis temperatuur Jõgeva ümbruse põldudel tehtud vaatluste järgi kolme sentimeetri sügavusel mullas 0–2 kraadi piires.
Ka jürikuu esimesel kümmepäevakul jätkusid külmad ööd ja paks lumi püsis. Aprilli esimesel nädalal veel tuiskas ja lund tuli juurdegi, ööpäeva keskmine õhutemperatuur oli miinuses. Negatiivseid ööpäeva keskmisi õhutemperatuure kogunes kogu talvega 10. aprilliks Jõgeval –882°, mis on viimase 91 aasta keskmisest –149 kraadi rohkem.
Intensiivne lume sulamine algas 11. aprillist, kui keskmine õhutemperatuur tõusis üle null kraadi. 15.–17. aprilliks oli enamik Eestimaa põlde lumest vaba, mis on keskmisest 3–4 nädalat hiljem. Lumikate oli püsinud Jõgeval maas 140 päeva, mis on keskmisest 42 päeva kauem.
Mulla külmumine aprilli alguses veel suurenes ja külmumise alumine piir ulatus 6. aprillil kohati põldudel 50 sentimeetrist sügavamale, kohati paksema lume all aga ainult 20 sentimeetrini. See oli kogu talve maksimaalne külmumise sügavus.
Pärast lume minekut algas mulla kiire ülessulamine ja kelts kadus mullast 20.–24. aprilliks, mis on keskmisest kuni kaks nädalat hiljem. Talirukkiorased ja ristikutaimed alustasid uut kasvu 21. aprillil, talinisul, -rapsil ja -rüpsil algas kasv mõne päeva võrra hiljem. Taliviljade vegetatsiooni algus hilines võrreldes vaatlusaastate keskmisega poolteise nädala võrra.
Pika ja paksu lumega talve jooksul olid taliviljaorased tugevalt kahjustunud seenhaigustest. Lisaks esines haudumist ja madalamates põlluosades kahjustusi seisvast veest, mis mitmel pool tekkisid juba sügisel. Orasepõllud muutusid pärast lume minekut lumiseenest roosakaspruuniks ja mõnel põllul ei olnud aprilli lõpus rohelist värvi õieti nähagi.
Kuna põllud olid esialgu märjad, ei pääsetud väetist andma, et taimi turgutada. Kasvu alustanud orased olid kollakasrohelised. Ööpäeva keskmine õhutemperatuur tõusis tänavu püsivalt üle 5° juba paiguti enne lume minekut, Jõgeval 16. aprillil.
Massilisele talvekahjustuse tekkele aitas kaasa see, et taimed olid läinud sügisel lume alla talvituma vähekarastununa, mistõttu varuaineid nappis. Sügis oli sajune ja päikesevaene. Enne lume tulekut oli ilm soe. Novembri keskpaigas püsis mitme päeva jooksul ööpäeva keskmine õhutemperatuur 5 kraadist kõrgemal. Isegi veel mõni päev enne püsiva lumikatte teket tõusid maksimaalsed õhutemperatuurid üle 5 kraadi, kusjuures ööpäevane temperatuuri kõikumine oli ainult 2–3 kraadi.
Kevadel pärast väetisekülvi hakkas talikultuuride seisukord vähehaaval paranema, kuid osa põlde jäigi nii hõredaks, et küntakse ümber. Talvitumine olenes sordist. Paremini elasid talve üle talirukki sortidest ‘Sangaste’ ja ‘Elvi’, talinisu sortidest ‘Sani’, ‘Fredis’, ‘Ramiro’ ja ‘Širvinta 1’. Talirüps talvitus paremini kui taliraps.
