Tõnis Korts: kes konflikti kannab, see selle saab

 (5)
Tõnis Korts: kes konflikti kannab, see selle saab
Tõnis Korts ütleb, et seltsis käib elu kolme sorti reeglite järgi: seadused, kirjutamata seadused ja see, mis omavahel kokku lepitud. Foto: Sven Arbet

Eesti Jahimeeste Seltsi uus tegevjuht Tõnis Korts usub, et nii üksikisikute kui organisatsiooni suhted muu maailmaga sõltuvad eelkõige enda häälestatusest.

Kas läheme kohe jutuga jahiseaduse eelnõu juurde?

Võiks vaadata ka, mis taustal eelnõu koostame. See on teelahe. Kuigi kõikidel maadel pole veel omanikku, võib üldiselt siiski ütelda, et maareform on Eestis lõppenud, üks etapp on läbi. Maad on jaotatud, omanikud olemas, on tekkinud kinnisvaraturg, mille kaudu kinnisvara on liikunud esmaomanikelt nende kätte, kes tahavad omanikud olla.

Sel foonil tähendab jahiseaduse eelnõu uut valikut. Kas valime parempoolse suuna, mis on valdav Kesk-Euroopas, kus eraomand on teiste eest lukku pandud? Või valime vasakpoolse suuna, kus kõik on vaba ja hoopis omanikule on seatud maakasutuspiirangud?

Pole kerge ütelda, mis on õige. Hästi vasakul oleme juba olnud ja sellega pole me rahul, sest teame – mis kõigi oma, on nagu eikellegi oma. Kas tahame siis seda teist varianti, millega arenenud kapitalistlikud maad tegelikult hädas on? Kui sealsed inimesed Eestis käivad, siis ütlevad, et küll teil on hea, kuna on säilinud veel ühtsuse tunne loodusressursi kasutamisel.

Et jahiseaduse eelnõu on teelahe, on üks põhjus, miks selle üle nii kaua on arutatud. See on midagi sügavamat kui lihtsalt seadusesätete ümbersõnastamine.

Seotud lood:

Mulle tundub, et omanikutunne on Eestis just tänu jahiseaduse vaidlustele rohkem teadvustunud.

Jah, ja on näha, et hiljutise vastasseisu asemel on olemas soov üksteisele lähemale astuda ja asju arutada.

Hetkel ka ei ole veel päris selge, mis tee õige on. Mina arvan, et me ei pea kellegi eeskujul minema vasakule või paremale, vaid on võimalik valida oma Eesti variant.

Kusmaal eelnõu ikkagi on? Kõrvalt vaadates tundub siiski, et maaomanikud tahtsid, mis tahtsid, ent nüüd ollakse taas tagasi “teise seina ääres”.

Päris nii see ei ole. On asju, mis on selgeks vaieldud, kusjuures poolte õiguste kõrvale on toodud ka aspekt, kuidas oleks parem ulukiasurkondadele. Siit tuleb kokkulepe, et jäävad ikkagi alles suured jahipiirkonnad, mille minimaalne suurus on 5000 hektarit. Loomade elupaikadest lähtudes on suur piirkond õigem.

See ei ole tulemus sellelt pinnalt, kes kellele ära tegi, vaid ühine arusaam olukorrast.

Aga tekstist, millest peaks saama ulukikahjustuste hüvitamise kord, loeb maaomanikele seatud imelikke tingimusi...

Korra tekst on praegu mustandivariandis, see alles kujuneb. Usun, et selliseks, millega mõlemad pooled rahul. Keskkonnaministeerium seadis eesmärgiks tekitada dialoog maaomaniku ja jahimehe vahel ning see on praeguseks saavutatud. Võib-olla me ei oleks sealmaal, kui terava vastuolu etappi poleks olnud. Eestlane on ju selline, et kui väga suurt häda pole, siis ei hakka liigutama.

Lahendusest, millega keegi rahul ei ole, pole kasu. Mustandivariandiga tundubki hetkel olevat nii, et kumbki pool pole lõplikult rahul: hüvitaja peaks selle järgi maksma rohkem, kui jaksab ja hüvituse saajale on ka maksimaalne hüvitisesumma liiga väike, eriti põllukahjustuste puhul.

Selle korraga on praegu väike takerdus, aga minu meelest on see loomulik, sest teeme täiesti uut asja.

Taas tuleks vaadata ka fooni: loomad elavad oma looduslikes tingimustes ja inimene siseneb sinna, hakkab seal looduslikku tasakaalu muutma, rajab mingid monokultuurid. Näiteks köömnepõld, mis metsseale väga meeldib. Muudad looduse tasakaalu, kasvatad seal sigade meelistoitu, lausa meelitad loomad kokku... Kes süüdi on, kui sead selle põllu tühjaks söövad?

Peaksime leidma lahenduse, mis ei ajaks inimesi lõpututesse vaidlustesse.

Kas kahjustuste teema on viimane, mille üle käib arutelu?

Jah. See, et metskits ja metssiga jäävad ikkagi suurulukiteks, on varem kokku lepitud.

Ka maakondlike jahindusnõukogude moodustamisega, mis Eestis kord juba olemas olnud, on pooled nõus.

Ütlesite, et praegu on eelnõu kõige tähtsam, aga muid plaane on veel. Mis need on?

Kui kahe sõnaga, siis on see institutsionaalne areng, millega on aga palju asju seotud. Eesti Jahimeeste Selts koondas pärast asutamist 1967 jaanuaris kõiki Eesti jahimehi. Praegu ühendab selts 2/3 jahimeestest, kaitstes samal ajal kõikide jahimeeste huve. Üks eesmärk on liikmete arvu suurendada, et natuke tugevam olla ja jahimeeste soove paremini ellu viia.

Loe veel

Kaasneb koolitus, mida pean väga tähtsaks. Siinsamas, seltsi Tallinna kontoris loobume praeguse nõupidamiste ruumi ilusast sisekujundusest ja ehitame välja uue õppeklassi. Praegugi käivad siin õhtuti noorjahimeeste jne kursused, aga palju on veel teha, et jahimehed oleks teadlikumad seadustest, looduskasutusest, traditsioonidest, uluki vääristamisest jne.

Just praegu kogunevad siin kõrvalruumi kursuslased. Mis uues õppeklassis teisiti hakkab olema?

Parem mahutavus, kaasaegne varustus. Saame suuremaid gruppe vastu võtta ja oma laiendatud juhatuse koosolekuteks ei peaks ka enam linna pealt ruume rentima.

Kuna meie kontorihoone juurde kuulub ka üks Tallinna ilusamaid kinnistuid, mille kõrval veel looduskaitseala, on plaan hakata õppeklassi baasil rohkem koostööd tegema Tallinna koolidega. Tahame noorte seas levitada elutervet suhtumist jahindusse, loodusesse ja looduse kasutamisse.

Jahinduse taga on ju terve filosoofia.

See ei ole tapmine, vaid elu väärtustamine, protsess, mis on normaalne ning milles tuleb käituda väärikalt ja elu austades.

Kuidas jaht elu väärtustab?

Et seda tajuda, peab vaatama tervikut. Inimene on ju ka osa looduse toitumisahelast. Loodus kasvatab igal aastal vilju ja need viljad, mida kasutame, on meie saak.

Paljudel juhtudel me ei pea pidama kehvades tingimustes koduloomi, vaid loodus kasvatab meile väga väärtuslikku toitu, mida vajame.

Kui vili, saak saab valmis, siis see koristatakse. Aga kui on tegu eluga... Öeldakse, et jaht on nende inimeste ala, kes oskavad olla hingelt džentelmenid ja leedid. See tähendab, et sa saad sellest protsessist aru ja oled valmis vastutama selle elu võtmise eest.

Vanasti suguharul olid omad jahirituaalid. Tänapäeval ka on jaht rituaalidega seotud – pasunapuhumine, jahisaagi austamine jms.

Jahimees ei lähe metsa purjuspäi või halbade mõtetega ning järgib jahil nii seaduse kui eetika norme.

See kõik on kokku üks ühtne tervik, millest kilde välja tõmmates on muidugi lihtne hinnanguid anda.

Kui vaatame tervet protsessi, jõuame ringiga loodusseaduste juurde.

Kas seltsis pole olnud plaani moodustada oma n-ö aukohus, kus saaks klaarida vastuolusid, millega mõnel pool kohalikes seltsides hädas ollakse? Näiteks vastuolu linna- ja maameeste vahel.

Eks mingil määral toimib see ka praegu. Eraldi aukohtu saaks moodustada, kui Eesti Jahimeeste Seltsi kuuluvad jahiühendused.

Arvan, et mingil ajal see võib tekkida, kuna jahindus on valdkond, kus keerulised suhted. Keeruliseks teeb neid see, et jahimehed on läbilõige ühiskonnast – sotsiaalses mõttes on esindatud eri grupid, ja ühtsed seisukohad kergelt ei tule.

Me pole ju poliitiline ühendus, vaid tsunft, kus ajame oma tsunftiasju. Ühine on see, et oleme jahimehed ja meile meeldib suhelda loodusega.

Kui konflikt on õhus, võiks võib-olla mõtelda, mis põhieesmärk on.

Minu Kirovi kooli õppejõud, kes meile jahimajandust õpetas, lausus loengusse tulles esimese asjana: ütlen kohe ära, et jahimajandus pole tulutoov tegevus; kui äri teha tahate, siis pigem jahinduse juurde kuuluva ööbimise, toitlustamise ja muu sellisega.

Äri mõttes on niisiis jahipidamine miinusega tegevus ja muud eesmärgid on tähtsamad.

Eelkõige on eesmärk ikkagi rekreatsioon, võimalus puhata ja suhelda loodusega, kas teadlikult või alateadlikult hingerahu saada. See pole võimalik seal, kus sind jälitab kohaliku kogukonna vaikne vihkamine.

Üldiselt on ju nii, et kui sa konfliktiga lähed, siis selle ka saad. Kõik, mis teed, teed iseendale. Kui vastuolud on käes, tasub mõtelda, miks sa seda endale teed.

Mina arvan, et ületamatuid konflikte pole olemas, aga siin on tähtis, et maailma muutmine algab iseendast. Kui ise muutun, siis ka mu ümbruskond varsti rahuneb – sedapidi see käib.

Jahiga ei saa äri teha, aga internetis käib kõva Eesti jahi reklaam. Kas seltsil on suhteid näiteks norralase firmaga, kes reklaamib siin jahivõimalust tohutul maa-alal?

(Andres Lillemäe kõrvalt: Ei ole suhteid. Ta kasutab siin jahipiirkondade jahipotentsiaali raha eest. Oma maad on tal Eestis vähe. Aga tihti jaht ei peagi tulutoov olema. Jahindust kasutatakse ka läbirääkimiste pidamiseks. Paljud kaubanduslepingud sõlmitakse metsas.)

Kui on üks ühine huvi, on inimestel võimalus leida ühist keelt ka muudes asjades. Jahil inimesed lähevad lahti ja teevad järeleandmisi.

Me kahtlustavas ühiskonnas on sel varjund – mehed saunas leppisid kokku...

Jah, aga ametlikus õhkkonnas, kus teised käitumismallid, võib-olla kokkulepet ei sünnikski. Jahi abil saab tekitada vabama õhkkonna.

Eestlased käisid vanasti Moskvas asju ajamas ja olid edukad. Nüüd käiakse Brüsselis ja ollakse jälle edukad. Kui jaht aitab kaasa mõne suurema ürituse õnnestumisele, siis on see ju hoopis hea.

Mehed, kes siia täna kursustele kogunevad, räägivad vene keelt. Kui suur jahihuvi venelaste seas on?

Väga suur. Vene rahvus on ju suur loodusega suhtleja. Ja jahindus on üks neid valdkondi, kus käib tõeline integratsioon – kui huvid on ühised, leiad inimesega ruttu ühise keele. Meilt on noorjahimehed saanud ka ingliskeelset individuaalõpet ja jahimeheeksamit on tehtud nii eesti, vene kui inglise keeles.