Tori hobuse teekond suurde ratsasporti võib alata Austraaliast
Aga nii juhtus ja nüüd on tori tõugu hobuseid maailma kuklapoolel juba neli — Amadora ja tema varss Omadeus ning teinegi mära Leary ja tema varss Carrero.
Dundee farm, mida peavad Lorna ja tema eesti juurtega abikaasa Victor Karja, laiub 538 hektari suurusel maa-alal Canberrast kagu suunas. Farmi peamisteks tuluallikateks olid algusaastatel villalambad ja veised. Nüüdseks on veised kitsede ja hobuste vastu välja vahetatud, lambad on siiski jäänud.
Miks just tori?
Tori tõugu hobustega kohtusid Victor ja Lorna esmakordselt kuus aastat tagasi, siis kui nad esimest korda Eestit külastasid. Nad leidsid, et tori hobused on midagi sellist, mida tasub ka Austraalias aretama hakata.
Asjaolusid, mis neid tori kasuks sundisid otsustama, oli tegelikult mitmeid. Näiteks tõu osaline ohustatus ja tema täielik tundmatus väljaspool Euroopat, mis tõstab aretuspotentsiaali Austraalias.
„Algul oli meil plaanis importida külmutatud embrüosid, et siirdada neid mõnele Austraalias elavale märale ning niiviisi tori tõugu varss saada. Aga selgus, et Austraalia riik sellist tegevust ei seda luba ja meie plaanid jäi soiku,” kirjeldab Victor.
„Kui me järgmisel korral Eestisse tulime — see oli 2007. aastal –, läksime taas Tori Hobusekasvandusse. Ning otsustasime osta tori mära Amadora, kes oli tiine täkust Opaal.“
Tori hobune meeldib austraallastele
Tori hobuste õpetamine ja treenimine Austraalias ei erine mujal maailmas tehtavast. „On vaja palju kannatust, aega ja visadust,“ paneb Victor koolituse nurgakivid paika. „Näituseringkondades oleme veel algajad, loeme juhendeid ja õpime reegleid ning alles hakkame aru saama, kui palju ettevalmistustööd on vaja teha.“
Head sõnad, mida Karjad oma hobuste kohta on kuulnud, näitavad, et tori hobune võib hobumajandusse väärtusliku panuse anda oma erilise kehaehitusega — tugeva ja tiheda luustikuga.
„Mõni aega tagasi lasime hinnata Leary (teine tori tõugu mära, kes Eestist Austraaliasse reisis — toim) kui takistussõiduhobuse omadusi Austraalia tipptakistussõitjal Grant Hughes’il. Talle avaldas muljet hobuse rahulik suhtumine, samuti tema kehaehitus. Teistel Austraaliasse imporditavatel takistussõiduhobustel pole luudel sellist tugevust ja läbimõõtu kui Learyl ja sellepärast on nad aldid vigastustele,“ vahendas Victor Karja ratsasportlase hinnangut.
Tori hobune võiks jõuda kaugele, kui tal oleks võimalus end näidata kõrgetasemelistel võistlustel kogu maailmas.
„Maailm peab teada saama, et Eestis on olemas tori hobune. Tori hobuse populatsioon Eestis, ja ka teistes riikides — näiteks Soomes ja Rootsis — nõuab korraliku haldamist ja sellesse tuleb suhtuda kui väärtusesse, mitte tõusse, mille arvelt raha teenitakse,” on Victor Karja kindel.
Sellest, kuidas tori hobused Austraalias elavad, saate põhjalikumalt lugeda ajakirja Oma Hobu aprillinumbrist.
