Tutvu kandidaatidega! Kellest saab 2019. aasta parim taimekasvataja?


Parim taimekasvataja 2019
Maaelu Edendamise Sihtasutuse žürii Grüne Fees.Foto: Lii Sammler

Neljapäeval selgub, kellest saab tänavune parima taimekasvataja tiitli omanik.

Maaelu Edendamise Sihtasutus valib igal aastal parima taimekasvataja. Selleks sobib mees või naine, kes oskab kasvatada ökonoomselt ja läbimõeldult põllu- ja aiasaadusi, kelle asjad on ka majanduslikult korras ning ta näeb oma tegemistel perspektiivi.

Kui seniste tiitlivõitjate - Margus Lepp, Ivo Eenpalu, Madis Ajaots jmt - peamine tegevusala oli viljakasvatus, siis tänavu otsustas sihtasutus esile tõsta aianduse poole tegijaid. Kandidaate oli neli ja neid külastati augustis.

Kümme miljonit kurki söögilauale

Esimese kandidaadi pakkus välja AS Grüne Fee, ja see on nende kurgimaja perenaine Jane Rämson.

Nii kui ta 1976. aastal Räpina aianduskoolist agronoomipaberid kätte sai, nii ta Luunjasse kurke kasvatama maandus. Siis oli vaid üks väike kasvuhoone ja kastmine käis kannuga.

Hiljem lõpetas Jane Rämson kaugõppes ka maaülikooli. Praegu juhib ta Grüne Fee kõige tähtsamat tootmisharu.

Jane Rämson tunneb kurgikasvatust läbi ja lõhki. "Tulen hommikul uksest sisse, ütlen kurkidele tere ja nemad ütlevad, mis neil vaja on," ütleb agronoom kenasti.

Jane juhtimisel kasvatatakse kurke 1,5 hektaril ning söögilauale jõuab kümme miljonit kurki aastas. Kasvuhoonetes on stabiilne vajaliku soojusega kliima ja niisutus, väetamiseks kasutatakse peamiselt vesilahuseid.

Seotud lood:

Grüne Fees on innovaatiline taimekaitse. Tõrjekriteeriumi annavad kätte püüdurpaberid ning kahjulike putukate vastu pannakse võitlema kasulikud.

Jane Rämson Foto: Lii Sammler

Kursavennad aitasid kasvuhoonet kütta

Kanepi Aiandi noor särasilmne juht Margus Vahtramäe on lilleilu loonud siiski juba ligi paarkümmend aastat.

"Seitse algaastat oli raske, käisime kursavendadega metsas puid tegemas, et kasvuhoonet kütta," meenutab ta kooliaega. 2002. aastaks oli aga end juba üles töötatud ning enne FIEna tegutsenud pere lõi OÜ Kanepi Aiand. Täisperemees on Margus eelmisest aastast alates.

Lihtsalt lillekasvatusega ja nende kuskil turul müümisega on raske ära elada. Nii on Kanepi Aiand müügiketiga hõlmanud Võru, Valga, Viljandi, Põlva, Elva, Tartu ja muidugi Kanepi. Tõsi, viimastel aastatel on sinna tunginud ka lätlased - seda enam tuleb tasemel olla.

Taimi müüakse haljastajatele üle Eesti. Osa linnu tellib neilt taimed, osadele aga tehakse ka haljastusprojekte ja kujundust.

"Otsime kohti ja teemasid, kus konkurents on väiksem, kasvatame taimi, mida mujal vähem pakutakse, aegajalt peame tegema sooduskampaaniaid, suvel on meie juures ka mõni lillesaalikontsert..." tutvustab Margus Vahtramäe lillekasvataja elu.

Kui alguses tuli ise pusida, siis viimastel aastatel on ka toetusi saadud. Olulisim toetuste abiga valminud rajatis on uus kasvuhoone, lisaks on muretsetud automaatne istutusmasin, millega kaks inimest teevad sama töö kui varem kaheksa.

Margus Vahtramäe, Kanepi aiand Foto: Lii Sammler

Mitšurinlasest talunikuks

Seedri puukooli omanik ja juht Elmar Zimmer sai nõukogude ajal haruldase hariduse - õppis aiandust Mitšurinski aiandusülikoolis. Teist nii kõva haridusega aednikku nõukogude ajal Eestis polnudki. Oma teed alustas ta Polli puukooli agronoomina, seejärel hakkas talunikuks ja nüüd on tal Seedri Puukool OÜ.

Puukoolil on pinda ligi kolm hektarit, kus nii katmikalal kui väljas kasvavad erinevas vanuses istikud.

Viljapuude ja ilupuude valik võtab silmade eest kirjuks, neid on 450 sorti. Lisaks õunapuudele on siin kirsse-ploome, aga ka näiteks virsikuistikuid. Aastas müüakse ligi 15 000 istikut. Umbes pool kaubast müüakse Hansaplandi kaudu, teine pool on oma müük - laadad, kodumüük ja tellimused.

"Praegu on poest kõike saada ning viljapuid ostetakse vähe," möönab Zimmer. Populaarsed on madalal alusel murelid ning suuremõõdulised viljapuud, mis kohe saaki andma hakkavad. Majade ehitajad aga ostavad ka kümneaastast tamme, pärna, kastanit ja pihlakat. Ja ka sirelit, mille populaarsus on tõusuteel.

Seedri puukool, Elmar Zimmer Foto: Lii Sammler

Homme tuleb uus kartulikombain

Viimane tänavune kandidaat on Virumaa kartulikasvataja Gustav Põldmaa, kes valiti eelmisel nädalal aasta põllumehe konverentsil ka rahvapõllumeheks. See tiitel läheb tavaliselt tublidele ja muhedatele inimestele, ning seda Gustav Põldmaa on.

Kartulikasvatusega alustas Põldmaa pea 30 aastat tagasi, kui hakkas talu pidama. „Siis oli kõva andmine,” meenutab ta. „Lehmad, mets, kartulid, vili...”

Maad oli toona kümme hektarit. Julgust kartuliga tegelda andis agronoomi elukutse, sest nõukogude ajal oli ta Simuna katsemajandis kartulikasvatuse agronoom.

Nüüd kasvab tema põldudel kasvab kümmekond kartulisorti, mida ta Eestis esindab. Kartuli all on umbes poolsada hektarit. Sordid algavad varastest ja jõuavad pika kasvuajaga muredate kollaste kartuliteni. Säilivad need hoidlas, kus on täisautomaatne kliimasüsteem.

"Homme tuleb uus kartulikombain," teatas mees oma suurest investeeringust päeval, kui Maaelu Edendamise Sihtasutuse komisjon kandidaate külastas. Tänavune saak võeti juba sellega üles.

Gustav Põldmaa Foto: Lii Sammler