Ülevaade mesilaste kevadise tarulangetise seirest
2009.a. tarulangetise uuring keskendus järgmiste haiguste uurimisele:
1) Nosematoos, tekitaja Nosema apis
2) Akarapidoos, tekitaja Acarapis woodi
3) Varroatoos, tekitaja Varroa destructor
Lisaks kogusime andmeid talvitunud mesilasperede tervisliku seisundi, eelmisel aastal täheldatud haigestumiste ning teostatud ravi kohta. Oluline ülesanne oli ka võimalike talvekahjustuste kindlakstegemine ning nende võimalike põhjuste välja selgitamine.
Proovide kogumine algas 1. märtsil ja kestis kuni 5. aprillini. Need analüüsiti Veterinaar- ja Toidulaboratoorium (VTL) Tallinna osakonnas. Kulud kandis Eesti Mesinike Liit Eesti riikliku mesindusprogrammi 2007 - 2010 raames. Kuna ühe partii esimese proovi analüüsi hind mesilaste parasitaarhaigustele on 176 kr ja alates teisest proovist 63 kr, siis kokkuhoiu eesmärgil koguti langetise proovid eelnevalt kokku ja toimetati nad ühise kaaskirjaga laboratooriumisse.
Uurmisele minevad tarulangetise proovid võeti esimesel võimalusel kohe peale puhastuslendu või mesilaspere esimese läbivaatluse ajal. Eraldi võeti proovid haiguse kahtlusel või hukkunud peredelt, mis märgiti ka kaaskirjas.
Märtsi algusest kuni 5. maini uuriti EML programmi poolt finantseeritud seire raames Eesti 14 maakonnast 50-st vallast ja linnast 81-st mesilast kogutud 142 tarulangetise proovi.
Piirkonniti oli proovide arv erinev. Kõige rohkem koguti langetiseproove: Harjumaalt 49 proovi 11-st vallast
Viljandimaalt 15 proovi 4-st vallast
Lääne-Virumaalt 13 proovi 4-st vallast
Hiiumaalt 11 proovi 3-st vallast
Läänemaalt 11 proovi 4-st vallast
Raplamaalt 11 proovi 4-st vallast
Saaremaalt 11 proovi 3-st vallast
Pärnumaalt 10 proovi 4-st vallast
Tulemused
Ei leitud ühtegi akarapidoosile positiivset proovi. Nosematoosi e kevadist kõhulahtisust põhjustava Nosema Apis'ele osutusid positiivseks 44 proovi, nendest 9 proovil tuvastati tugev ja 3 proovil keskmine saastumine Nosema Apis´e eostega.
Varroatoosi tekitajat Varroa destructor´t leiti 104 proovis, nendest 17-s leiti suurel hulgal ja 23-s proovis keskmisel määral varroalesti.
Nosematoosi ja Varroatoosi tekitajate esinemissagedus protsentides uuritavatest langetise proovidest 2007-2009.a:
Arvestades haigustekitajate esinemise intensiivsust, analüüsiti samaaegselt kliiniliste haigustunnuste esinemist ja mesilasperede talvitumist. Proovide kaaskirjadest saadud informatsiooni põhjal analüüsiti perede talvitumist ja tervislikku seisundit.
Arvestades uuritud proovide arvu ja neist positiivseks osutunud proovidega võib väita, et suuremad võimalused nosematoosi kliiniliseks avaldumiseks käesoleval aastal on Hiiumaa (levimus 36,4 %), Läänemaa (9,1 %), Lääne-Virumaa (7,7 %) ja Harjumaa mesilates (6,3 %).
Varroalestade rohkuse poolest uuritavates proovides paistsid enam silma Raplamaa, Hiiumaa ja Läänemaa (levimus 18,2 %), Lääne-Virumaa (15,4 %), Harjumaa (12,5 %) ja Saaremaa (9,1 %) mesilad.
Mesilasperede hukkumine möödunud talvel, arvestades uuringuks toodud andmeid oli 5,2%, mis eelmise talvega arvestades oli ligikaudu kaks korda väiksem.
Põhiliseks mesilasperede hukkumise põhjusteks oli märgitud:
1) mesilaste haigused (nosematoos märgitud 13 korral, varroatoos)
2) nälg või talvesööda vähesus (10 korral)
3) talvitumist häirinud närilised (põhiliselt hiired, nugis – 2 korral ja karu, kelle rüüstetegevusel hukkus 3 peret)
4) mitmel korral märgiti põhjuseks liigniiskust
5) mesilasema hukkumine
Arvestades üldist talvitumist ja võrreldes seda eelmiste aastatega võib väita, et möödunud talv osutus talvitumise ilmastiku tingimuste ja mesilaste haiguste esinemise suhtes heaks. Samuti ei saabunud teateid sügisel hukkunud mesilasperedest, nagu 2007.a sügisel, mil mitmes mesilas täheldati tarude hülgamist mesilaste poolt juba enne talvitusperioodi algust (vaatamata piisavate talvevarude olemasolule).
Mesinikud on võtnud väga tõsiselt tõrjet varroalesta suhtes. Seda näitavad kaaskirjadel märgitud täpsed raviskeemid ja tõrjemeetmete mitmekülgsus. Olulist rõhku pannakse varroalestade tõrjel orgaanilistele hapetele, eelkõige oblikhappesuhkrulahuse tilgutamise meetodile, mida nimetati kõige enam – 27,9 %. Järgnesid Fumisan 20,4 %, Apistan 14 % ja tümool 8,6 %. Märgitud oli varroatoosi tõrjeks veel sipelghapet 4,3 %, küüslauku ja sookailu ning koirohu ekstakti. Uue preparaadina on kasutatud ka 2008.a turule ilmunud BEEVITAL HIVECLEAN (ingl. k mesilase elujõud – taru puhastus), mis ei ole otseselt ravim, kuid aitab kaasa tugeva ja terve mesilaspere arengule looduslikul teel, loob varroalestadele ebameeldiva keskkonna ja need, kes ise pole mesilasest lahti lasknud, "nokitakse" mesilaste poolt enda puhastamise käigus ära.
Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et tänu mesinike aktiivsele kaastööle tarulangetise proovide kogumisel, mida aitas kindlasti kaasa ka EML poolt jagatud uus varroatoosi tõrjevahend Beevital Hiveclean, suutsime parema ülevaate saada mesilasperedes levivatest paristaarhaigustest, mis etendavad väga olulist rolli mesilate tervishoius. Tihtipeale on varroatoosi ja nosematoosi puhkemise või aktiviseerumise puhangu teke algatajaks teistele haigustele, näiteks viirushaiguste avaldumisele, mis omakorda põhjustab mesilasperele kindlat hukkumist.
