Kas loomakasvatushuvi on kaasasündinud?

Nii võib öelda küll. Olen maalaps, Muhu saarel üles kasvanud ja loomad olid meie kodus alati olemas. Mu ema oli veterinaarvelsker, kes sisuliselt tegi Muhu saarel loomaarstitööd.

Kaalusin ise ka loomaarsti elukutset, aga ema keelas mul sellest rohkem mõelda, sest Vene ajal oli loomaarsti elukutse naistele ikka väga ränk. Nii otsustasin bioloogia kasuks – lõpetasin Tartu Ülikooli bioloogia erialal ja töötasin esialgu hoopis taimedega.

Kuidas sai Tartu Ülikooli lõpetanud bioloogist Eesti Maaülikooli loomakasvatusteadlane?

See juhtus pärast mu kahe poja sündi ja nendega kodus oldud aastaid. Loomakasvatuse ja veterinaaria instituudis (ELVI) oli 1982. aastal loodud põnev uus töörühm, kes oli alustanud embrüosiirdamise katsetega, ja mind kutsuti sinna.

Töörühma juht professor Ilmar Müürsepp kutsus mind laborisse katseid vaatama. Seal avastasin, et töö elu tekke momendil organismidega, mis on juba olemas, aga mida veel palja silmaga ei näe, on väga põnev, ja võimalus selles kaasa lüüa võlus mind ära. Paari aastaga olid taimed tagaplaanile jäänud.

Kas see oli Eesti embrüosiirdamise algus?

Lühidalt käib embrüosiirdamine nii, et karja parimatel lehmadel kutsutakse ravimitega esile munarakkude vabanemine munasarjast, lehmad seemendatakse tipp-pullide spermaga ja 7.−10. päeval loputatakse tekkinud embrüod välja. Need siirdatakse vähemväärtuslikele lehmadele või mullikatele, ja see tipplehm võib mõne kuu pärast jälle seemendusele minna. Nii saame aretust kiirendada ning lisada oma karja rohkem tipplehmade järeltulijaid.

Just enne minu liitumist aastal 1985 oli sündinud Eesti esimene embrüovasikas. Hakkasime mõtlema, mida põnevat selles valdkonnas oleks veel võimalik teha.

Kui piirid lahti läksid, suundusin Uppsalasse Rootsi põllumajandusteaduste ülikooli, et õppida munarakkude katse-
klaasiviljastust. Töötasin seal kolm kuud professoritega, kellele vaatasin alt üles, kuna nende nimed olid publikatsioonide kaudu maailmas väga tuntud. See oli mulle väga suur au.

Järgmise paari-kolme aasta jooksul õppisin ära paljud uued tehnoloogiad. Lisaks Uppsala ülikoolile oli meie partneriks Soome põllumajandusuuringute keskus, kus olid käimas huvitavad katsed embrüote soo määramiseks. Selleks lõigati mikroskoobi all embrüost mikronoaga imeväike tükk välja ning selle rakuproovi järgi sai umbes poolteise tunni jooksul embrüo soo ära määrata. Seda tegime hiljem siin päris mitmes farmis.

Kas loomapidajad lubasid oma loomade kallale katsetama?

Eesti farmid on väga uuendusmeelsed. Minu elus pole veel olnud seda, et keegi oleks “ei” öelnud, kui oleme läinud pakkuma, et võiks midagi katsetada. Esimesed määratud sugupoolega embrüote siirdamised tegime Põlva Agros. Väga huvitav katse oli Aravetel, kus poolitasime embrüoid, et saada identseid kaksikuid. Saimegi 10 paari geneetiliselt identseid kaksikuid.

Teie kaasalöömisel alustati tõuloomakasvatajate ühistus pullisperma uuringuid. Kuidas see on mõjutanud tõuaretust?

1990ndate lõpul tutvusin Tanel Bulitko ja Peeter Padrikuga tõuloomakasvatajate ühistust ning ühel konverentsil tekkis idee hakata taas tegema pullisperma uuringuid, mis 1980. aastate alguses olid katkenud.

Alustasime lihtsamatest uuringutest – hindasime spermide liikuvust mikroskoobi all. Siis õnnestus osta liikuvuse kompuuteranalüüsi süsteem, mis andis juba palju objektiivsema tulemuse.

Koostöös rootslastega hakkasime kasutama läbivoolutsütomeetrit ja töötlema sperme fluorestseeruvate värvidega, mis aitas hinnata spermide eluvõimet, mitokondrite aktiivsust ja teisi viljastamiseks olulisi tunnuseid.

Peeter Padrik on olnud väga leidlik ka täiesti uudsete uurimismeetodite kasutuselevõtmisel. Näiteks spermide membraanide vastupidavuse testid, mis on lihtsad ja annavad hea tulemuse.

Uuringute tulemused on väga kiiresti läinud praktikasse: võimalused seemnerakkude kvaliteeti paremini hinnata on viinud selleni, et seemendusdoosi saab panna vastavalt eluvõimele eri koguse sperme.

Spermauuringuteks on meil tekkinud väga hea tiim, sest Peeter Padriku kõrvale on tulnud Triin Hallap, kes kaitses sel teemal doktoritöö Rootsis.

Viie aasta eest hakati maaülikoolis tegema transgeenseid loomi. Kuidas selleni jõudsite?

Nende teadussuundade kavandamine sai alguse siis, kui endine maaülikooli ja Tartu Ülikooli rektor Alar Karis tuli 90ndate lõpus pärast mitmeid aastaid teadustöö tegemist Hollandis ja Suurbritannias tagasi Eestisse. Tema pagasis oli hulk sellised tehnoloogiad, mida Eestis veel ei tuntud. Üks neist oli transgeensete hiirte tegemise oskus.

Transgeenne loom on selline loom, kelle geenide komplektis on tehtud muudatusi. Lisada võib mingi geeni, mis annab loomale mõne uue omaduse, ent muuta võib ka haigustega seotud geene, et uurida nende mõju haiguste tekkel või testida ravivõimalusi.

Professor Karisel tuli mõte, et transgeensete hiirte kõrvale võiks ju teha ka transgeensed lehmad, kuna meil oli olemas embrüosiirdamise oskus ja ülikoolil transgeensete loomade tegemise oskus. Esimesed sellised olid maailmas juba ka ilmavalgust näinud.

Transgeense tehnoloogia arendamise projektile saime raha Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt, mille abiga loodi transgeensete hiirte vivaarium TÜsse ja arendati munarakkude ning embrüote kasvatamise tingimusi maaülikoolis. Viie aasta eest sai projekt uue hoo ning keskendusime piimas raviomadustega valke ja peptiide lüpsvate lehmade tegemisele.

Kuidas edeneb Eestis veiste kloonimine – esimene kloonitud vasikas elas ju vaid kümmekond päeva?

Kloonimine ei ole veel igapäevane tehnoloogia, vaid pigem teaduslaborites arendamisel olev võtete kompleks. Kloonida soovitakse tavaliselt väga väärtuslike tõuomadustega loomi, et nende häid geene karjas rohkem ja samas kombinatsioonis edasi anda.

Eelmise aasta septembris sündiski meil esimene kloonvasikas, aga kahjuks ta suri teisel elunädal. Ta oli lõbus ja terve loom ning arenes normaalselt, aga siis jäi nabapõletikku ja me ei suutnud teda päästa. Praegu on meil küll kloontiinusi, aga uut vasikat veel pole.

Kloonitud loomad on vahetult pärast sündi nõrgemad. Nende terviseprobleeme on praeguseks ajaks juba päris palju uuritud, nii et siin aitab meid rahvusvaheline koostöö. Otsisime välja maailma ühe parima spetsialisti kloonitud loomade hooldamise alal ja aprillis tuleb ta meile seminari pidama.

Siiani oleme suhteliselt vähese raha ja väikese arvu inimestega suutnud väga palju tööd ära teha. Üheks võtmeks on siin kindlasti see, et oleme teinud palju kootööd teiste ülikoolidega nii Eestist kui välismaalt. Me ei teeks selliseid projekte, kui meil poleks mitme kõrgkooli ajud kokku pandud ning meil poleks välissidemeid ja -konsultante.

Selle aasta algus tõi teile maaülikooli teadusprorektori ameti. Kas järgmine kloonvasikas peab sündima teie kaasabita?

Teadustööks jäävad nüüd tõesti pigem õhtutunnid ja puhkepäevad. Ent teadusprorektori roll annab võimaluse vaadata teadusmaailma ning meie tegevust seal sees natuke laiemalt.

Et teha edukalt tänapäeva rakendusteadust, peavad olema väga tugevad alusuuringud. Just nende koha pealt on meil väga palju ära teha.

Paraku on nii, et kõik välised muutused taimedes või loomades on alguse saanud rakutasandil. Kui mõistame seda, mis toimub rakkudes sees, on kergem mõista ka seda, mida silmaga näeme.

Selleks peame võtma teadustöös kasutusele väga kaasaegsed tehnoloogiad – minema geenide, molekulide ja rakkude tasandile ning vaatama kõiki neid protsesse sealt.

Edu saavutame siis, kui suudame molekulaarsel tasandil toimuva kokku panna globaalsete muutustega. See tähendab, et peaksime molekulaarbioloogiat, geneetikat ja teisi sarnaseid teadusi ülikoolis palju rohkem õpetama.

Teine arenguvõti on side tootjatega. Meil on väga palju praktilisi erialasid ja uurimissuundi, seega on oluline teada, mida ettevõtjatel tootmises vaja läheb.

Hea näide on selles osas Torma põllumajandusühistu juht Ahto Vili, kes on väga hästi suutnud maaülikooli inimesi oma ettevõtte vajadustega kaasa mõtlema panna nii söötmise kui sigimise valdkonnas.

Konverentsidel ja seminaridel on kõlanud, et ülikoolilt ei saa vastust paljude valdkondade – lambakasvatuse, kitsekasvatuse, lihaveisekasvatuse – küsimustes. Eesti mõistes on osa neist nii väikesed valdkonnad, et ülikoolil pole tõesti uurimusi välja pakkuda.

See on üks teadusprorektori ülesandeid, kuidas tekitada ülikoolis nende valdkondade oskusteave. Meil on olemas nii inimesi, kes selliste valdkondadega tegelevad, kui ka üliõpilasi, kes nende vastu huvi tunnevad, aga edasine sõltub rahast.

Teaduse rahastamine on vist üldse üks valusamaid probleeme?

Riigi teadusraha ei jätku selgelt kõige jaoks ja sellepärast on hea, kui ka ettevõtjad oma rahaga toetavad. Kõige paremad võimalused selleks on struktuurivahenditest toetatavate programmide kaudu. Nii ei pea ettevõtted välja panema kogu uurimistöö raha, vaid mingi osa sellest, ja ülejäänu tuleb tõukevahenditest. Ettevõtted on Eestis väikesed, aga uurimustöö kemikaalid, aparaadid jms maksavad sama palju kui teistes riikides. Sellised programmid on olnud EASil, ja PRIA-l on rakendusuuringute rahastamise meede 1.7.1.

Varem andsid üliõpilasteaduseks stipendiume ka firmad. Vahepealne majanduslangus tegi oma töö ja osa neist, kes stipendiume andsid, on sellest loobunud. Praegu toetavad uurimistöid või annavad stipendiume Baltic Agro, RMK, Raefond, Anu Ait, EMÜ Mahekeskus, lisaks on nimelisi stipendiume, mida antakse välja Eesti Maaülikooli Joosep Tootsi Fondi annetatud summadest.

Paari ettevõttega on juttu olnud, et võib-olla suudavad nad uuesti oma stipendiumide programmi käivitada ja ma usun, et tulevik on natuke helgem.

Paljude teemadega on nii, et kõige kaasaegsem info ja oskusteave on koondunud firmadesse. Mis selles olukorras teadusasutustel teha on?

Eestis tegutseb tõepoolest palju suuri rahvusvahelise haardega firmasid, kellel on emamaal laborid ja uurimisrühmad. Need lähevad oma uuringutega süvitsi, mis iseenesest ei ole ju paha.

Samas – iga firma võitleb ikkagi oma majandushuvide eest ja ettevõtja saab know-how läbi selle filtri, mille kaudu firma seda pakub. Juurdepääsu algandmetele ja uurimismaterjalidele ju tavaliselt pole.

Ideaalis võivad kõik firmad oma teadmised ja pakkumised välja käia, ent nende katsetamine, võrdlemine ja järelduste tegemine peaks jääma sõltumatule teadusasutusele. Seni kuni meie teadusel selleks piisavalt haaret pole, peame lootma, et põllumajandusjuhid ja erialaspetsialistid on piisavalt nutikad ning saavad aru, mis firmadega on tegu – keda võib usaldada ja keda mitte.

Kindlasti on aga ka valdkondi, kus suudame ise väga hästi panustada ning hinnata ja otsustada ka firmade üle. Nagu näiteks veisekasvatus.



ELUKÄIK

Ülle Jaakma

- Tartu Riiklik Ülikool, bioloog, 1980.

- TRÜ taimefüsioloogia ja -biokeemia kateedri stažöör-uurija 1980−1985.

- Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituudi sigimisbioloogia osakonna teadur 1988−1991.

- EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi sigimisbioloogia osakonna juhataja 1997.

- Rahvusvahelise embrüosiirdamisühingu liige 2004−.

- Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi professor, instituudi nõukogu liige 2005−.

- EMÜ veterinaarmeditsiini ja toiduteaduse doktori-
õppekava juht 2008−.

- Reproduktiivmeditsiini ja -bioloogia TAKi nõukogu liige 2009−.

- Eesti Maaülikooli teadusprorektor 2013.