Eesti maaelu kindel tähtsündmus on juba teist aastat järjest avatud talude päev, kus tänavu avas oma uksed üle 230 talu ja põllumajandustootmise. See on läbi aegade olnud ilmselt üks edukamaid ja tõhusamaid maaelu ning põllumajanduse tutvustamise ettevõtmisi. Ja selle üritus populaarsus on kasvav. Tänavu tõi see osalevatesse taludesse mullusest ligi kaks korda enam külastajaid – kokku üle 80 000 külastuse. Miks see on oluline? Sest inimeste elulaad on üpris linnastunud ja ilma sääraste ettevõtmisteta kaob maapiirkonnaga viimanegi side. Ma usun, et kahe aasta jooksul oleme suutnud suurendada maapiirkondade vastu huvi. Ka Eesti toidu eelistamise mõttes on see oluline – tarbijate side kodumaise toidutootmisega paraneb. See on vundament, millele toetub osaliselt ka poes igapäevaselt tehtavad ostuotsused.

Talud väärivad osalemise eest igati kiitust, et on valmis panustama nii tugevalt ühisesse eesmärki – maaelu ja põllumajanduse tutvustamisesse ning turundamisse. Avatud talude päev on olnud kahel aastal järjest ka erakordselt hästi turundatud sündmus. Selle vedamise eest tahaksin eraldi ära märkida ministeeriumi avalike suhete osakonnas töötanud Karin Volmeri ja Kristo Mäe. Eesti Suhtekorraldajate Liit pidas avatud talude päeva koguni aastaauhinna vääriliseks, samuti märgiti see ära kuldmunaga Eesti reklaamiauhindade valimisel. See on hea näide, kuidas sektor, esindusorganisatsioonid ja riik (Maaeluministeerium, Maamajanduse Infokeskus) saavad ning peavad koostööd tegema.

Samasse ritta paneksin kohe ka juba teist aastat septembris toimuva Eesti toidu kuu ning tänavu alustatud toidupiirkondade valimise, mis loodetavasti kujuneb traditsiooniks. Sellised ettevõtmised inspireerivad inimesi, annavad võimalusi kodumaise toidukauba tutvustamiseks. Kui meil on midagi tutvustada, siis peamegi seda tegema. Pikas plaanis ei asenda ükski toetus võimekust müüa. Ka koduturule.

Põllumajanduse poole pealt oli kindlasti tähtsündmuseks Hiina ja Vietnami turgude avamine meie erinevatele toodetele. Hiinaga on kala- ja piimatoodete puhul bürokraatia mõttes takistused suurelt jaolt kõrvaldatud, Vietnami saab näiteks piimapulbri eksporti alustada esimesel vajadusel. Nüüd on nende turgude puhul pall suurelt jaolt taas sektori käes. Tagantjärele võib vast öelda, et suutsime päris kiiresti ja kaugele nende riikidega jõuda. Samuti hakkasime regulaarselt sektorilt infot koguma, mis aitaks ministeeriumi ja VTA pingutusi suunata ettevõtjate jaoks tulevikus kõige olulisemate turgude avamisele. See on oluline, sest kokkuvõttes saab vaid müük aidata Eesti toidutootjaid edasi. Ja peab ütlema, et Eesti toidutootjad on ka väga jõudsalt uutele turgudele pürginud.

Üks olulisi tänavusi verstaposte oli see, et põhilised ettevalmistused põllumeestele kuuluva ühistulise piimatööstuse rajamise toetamiseks on nüüd tehtud. Loodetavasti kuulutatakse juba järgmise aasta alguses 15 miljoni euro suurune toetusvoor välja ja põllumehed võtavad asja ette. Põllumees peab hakkama oma piima peremeheks ja saama toodangu lõpphinnast suurema osa. Muidu liigub põllumees kriisist kriisi. Aga siin on vaja põllumeeste tõsist initsiatiivi.

Üheks tänavuseks pöördepunktiks oli see, et suutsime koos Baltimaade ja Poola kolleegidega panna Euroopa Komisjoni välja töötama lahenduse, kuidas ja millistel tingimustel saab maha võtta seakatku tõttu kehtestatud piirangutsoone. Need on seakasvatajate ja lihasektori äri tugevalt pärssinud. Sügise alguses saimegi esimesed kehtestatud tsoonid Eestis juba maha. Mõistagi peavad seakasvatajad edaspidi ettevaatlikud olema, sest need tsoonid võivad katkukolde tekkimisel tagasi tulla.

Eraldi tooksin välja suvel vastuvõetud otsuse hakata edaspidi kuni 400 piimalehmaga karjasid oluliselt rohkem toetama. See puudutab üle 90% karjaomanikest ja on konkreetne meede, kuidas pidurdada inimeste lahkumist maapiirkondadest. Tegelikult peaks selliseid maapiirkondade tühjenemist väike- ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtetest pärssivaid meetmeid veelgi rohkem olema. Ja ei peaks piirduma üksnes põllumajandusega. Praegune valitsus plaanib kulutada üle 40 miljoni Tallinna kesklinnas asuva linnahalli ülesputitamiseks. See raha peaks minema maapiirkondadesse, kasvõi tugevamate kogukondade kultuurimajade korrastamiseks. Tallinna kesklinnas pole kontserdi- ja konverentsisaalidest puudus. Tallinna maksutulu on piisav, oska ainult õigesti kasutada.

Aastale tõmbaks vast joone alla sellega, et suve lõpus ja sügise alguses hakkas Eesti põllumajandus vähehaaval kriisist välja liikuma. Näiteks piima- ja lihahinnad on pööranud juba korralikult tõusuteele. Kindlasti on siin oma osa viimaste aastate erakorralistel kriisipakettidel, mis on andnud aega sektorile turumuutusega kohanemiseks. Ka järgmise aasta alguse makstakse välja veel viimane osa kriisiabist (ca 15 miljonit eurot). Küll tuleks järgmiste toetuste puhul jälgida, et maksumaksja raha saaks kõige mõistlikumalt kasutada. Näiteks kavandatava üleminekutoetuse puhul läheb vana referentsi kasutamise tõttu osa rahast ka ettevõtjatele, kes ei pea enam ammu loomi. See ei ole mõistlik.

Milline olukord oleks võinud olemata olla?

Kriisi ajal läksid sektori sees suhted kohati päris sassi, sest iga osapoolele kippus tema mure olema kõige lähemal, mis üheltpoolt on ka mõistetav. Kui kulunud energia oleks läinud rohkem ekspordi edendamiseks, oleks kasu ilmselt rohkem. Kusjuures üleminekutoetus ei lahenda põllumeeste probleeme, ainult parem müügitöö lahendab.

Selles plaanis on meeletult kahju, et sektor pole eriti panustanud Euroopa Liidu pakutavate turundusrahade kasutamisse. Selleks aastaks pakkus Euroopa Komisjon liikmesriikide toidusektorile üle 100 miljoni euro uutele turgudele minemiseks. Leedukad on näiteks suured taotlejad, Eesti tootjad kahjuks mitte. Siin tuleb ilmselgelt välja meie väiksus ja koostöö puudulikkus- see arusaam peab muutuma.