Ma ei tea, millise rahvuse osana Läänemere hülged end teadvustavad, aga neile on sellena püsimiseks järeltulijate ilmaletoomiseks kindlasti vaja jääd. Uus jäämurdja on Eestil küll olemas, aga minu arust oleks rohelisem, kui me ei peaks teda üleliia palju kasutama.

Tallinna−Helsingi jääteegi poleks ilmselt kellelegi elutähtis, autot kandev rada Eesti väikesaarte elanike ühenduseks mandriga aga küll. No ja Peipsi ning Lämmijärve kalamehi ei tahaks samuti lõbust ilma jätta. Sestap sooviks kandvat jääd küll, aga mõõdukalt.

Mõõdukalt pakast, palun!

Esimese jõulupüha õhtuks Eestimaad tabanud sula lubab vanarahva uskumuste kohaselt edasise talveilma kirjeldamiseks kasutada väljendit “pehme”. Paadunud karnivoorina loodan ma, et nii ka läheb, sest metskitsede populatsioonile oleks liiga karm või liiga dünaamiline ehk ülisuurte temperatuurikõikumistega ilm lähikuudel liiast.

Pehme võiks tähendada siiski mõõdukat pakast, sest metsatööstuse käekäik ja selle kaudu oluline osa maapiirkondade tööhõivest sõltub sellest, kas ja kui kaua mets masinaid kannab. Sinisilmse idealistina loodan, et kuni palke tuleb, jääb veel mõni tööealine mees Lõuna-Eestisse alles. Seetõttu, hää ilmataat, parajalt pakast, palun!

Ilmataat, jah. Tore nimi kliimale, mis pikemas laastus sõltub siiski päikese aktiivsusest. Kui müütidesse kaevuda, siis minu mäletamist mööda piiblist ei selgu, mitmendal päeval jumal kliima lõi. Selle kasutamise näiteid leiab sealt küll: issandale meeldib ähvardada ning karistada vihma ja rahega või ennast tuules ilmutada või mitte ilmutada, eks muudki veel.

Väike kevadine rahesadu on ilus vaadata. Eesti folkloorist mulle rahepalvet ei meenu, aga kui keegi sellise leiab, andku teada või loitsigu mõnuga. Vihma manamist on küll. Mitte väga ammu laiutas edetabeliteski Kairi Leivo poolt vanale regitraditsioonile toetudes loodud vihmaloits ansambli Greip esituses. Parajas koguses ja õigel ajal sadav vihm on loodusele, mille osa me siiski veel oleme, suureks abiks. Sestap, kõrgemad jõud või nende sõbrad, ärge jätke meid päris kuivale!

Parajust kõiges

Usun, et pälvin heakskiidu, kui nendin, et varakevad oma teedelagundamise ja sopaga võiks olla lühike ja kiire, päriskevad ise rahulik paarikuine ärkamis- ja õitsemisaeg. Suvi võiks muidugi olla soe − ma ei usu, et keegi sellele vastu vaidleks.

Soe ei peaks tähendama lämmatavat palavust, asub ju meie elupaik alas, mida kokkuleppeliselt parasvöötmeks kutsutakse. Tahaks ohtrasti supelda, aga öid veedaks meeleldi mujal, kui keldris jääkotti kallistades. Sügisel mõnuleks metsas seeni ja marju korjates, üleliiane jahedus ja tormid poleks abiks, parajad seenevihmad aga küll.

Just nimelt parajust kõiges klimaatilises, paluks! Ideaalne ilm on selline, millest ei räägita, sest mis ei häiri, ei tule ka meelde.

Head uut aastat!