Suurtes taimlates on töömaht seetõttu muljetavaldavalt suur, kuid vajalikke lisakätepaare ei ole võimalik palgata, kuna töö on nii sesoonne. Talvel pole peale väheldase lume- ja hiiretõrje taimlas midagi teha, aga ainult kevadest sügiseni töötavaid inimesi tööjõuturult enamasti ei leia.

Suured taimlad on püüdnud seetõttu leida võimalusi tööde hajutamiseks, et need kõik ei kuhjuks kevadele. Üks selline võimalus on külmladu.

Suurtootjatel on vajadus külmlao järele töömahu tõttu suurem kui väiketootjatel. Külmlaotaimede istutaja võit on aga hea ladustamise puhul see, et puhkeseisus kultiveeritavate taimede kasvamaminek on parem, kui juba kasvu alustanud taimedel.

Külmlao head ja vead

Taimede talvitumisel külmlaos on eeliseid loodusliku talvitumise ees. Külmlaos on kogu protsess ladustaja kontrolli all: ei ole kõikuva temperatuuri ohtu ja taimed peaksid olema seega hea tervise juures.

Kõige suurem pluss taimekasvataja jaoks on seesama, et saab taimlatöid hajutada. See tähendab, et metsa kultiveerimiseks või koolitamiseks kasutatavad taimed sorditakse sügisel läbi ja väljavalitud kvaliteetsed taimed pannakse külmlattu hoiule.

Sortimine ja pakendamine käib hilissügisel, kui taimed on juba puhkeseisundis. Sortimine on aeganõudev töö, sest ükshaaval peab hindama taime pikkuse- ja priskusemõõte, värvust ja kahjustusi.

Kui kevadel sellega enam tegelema ei pea, jääb taimlas rohkem aega külvamisele-koolitamisele, mille tegemine õigel ajal on väga tähtis. Juhul kui hiljaks jäädakse ja peaks tulema veel ilmastiku mõttes kehv suvi, võib tulemus kehvaks osutuda.

Taimeostja pluss külmlao puhul on, et tema saab soovitud taimed just sobival ajal kohe kätte. Muidu võib juhtuda, et istutamiseks valitud pind on juba valmis, aga taimlas taimed veel n-ö talvituvad – turbasubstraat, millel taimi taimlas kasvatatakse, sulab aeglasemalt kui mineraalmaa.

Külmlaol võib olla ka puudusi, kui külmutusrežiimi ei jälgita. Suurim viga, mida võidakse teha, on ebaühtlane külmutamine. Lao osas, kus taimed ei ole külmunud (temperatuur plusspoolel), võivad hakata levima seenhaigused. Haigustunnused ei pruugi ilmneda kohe pärast külmlaost välja võtmist. Seenhaigusest nõrgestatud taimed võivad ootamatult hakata hukkuma, kui nad juba maha istutatult satuvad ebasoodsatesse keskkonnatingimustesse – põud, liigvesi, järsk õhutemperatuuri muutus vms.

Ohtude mõttes on külmlaos ladustamiseks kõige probleemsemad männitaimed.

Ladustatavad taimed peavad olema puhkeseisus ja kuivad. Pärast pakendamist ja pakendi sulgemist tuleb nad kuni kahe ööpäeva jooksul jahutada. Paljasjuursed taimed seotakse tavaliselt kimpudesse, potitaimed pakendatakse nii, et nad pakendis vedamisel ei liiguks.

Mis laos toimub?

Paljasjuursete lehtpuutaimede pakendamisel ei tohi taimepakend olla liiga lühike, sest muidu võivad taimeladvad pakendi sulgemisel saada muljuda või hoopis pakendist välja jääda.

Suletud taimepakendeid ei tohi hoida pikalt soojas. Kui selline aeg läheb juba üle mõne tunni, soodustab see liialt seenhaiguste elutegevust. Kui temperatuur pakendis peaks tõusma üle 45–55 kraadi, taimed surevad.

Külmlaos hoitakse temperatuuri ühe ja viie külmakraadi vahel. Taimepakendid säilitatakse kas riiulitel või konteinerites. Pappkastidesse pakendatud taimede puhul ei tohi neid kaste laduda lihtsalt üksteise otsa ja tuleb jälgida, et kastid ei kaotaks ladustamise perioodil oma kaalust üle kümne protsendi.

Silm tuleb peal hoida ka taimedel, kelle veesisaldus ei tohi langeda alla 50 protsendi. Lao üldine niiskusesisaldus ei tohi langeda alla 70 protsendi.

Kilekottidesse pakendatud taimede puhul tuleb eriti jälgida temperatuuri, et see lao eri osades oleks ikka miinuskraadides.

Mitut moodi pakendid

Meie metsaistutusmaterjali tootjatest on külmladu praegu olemas kolmel ja peale selle üksikud suurtootjad ka rendivad külmlaopinda. Kõige populaarsem on potitaimede ja kuuseseemikute külmlattu panek.

Paljasjuurseid seemikuid hoitakse seal suurte mahtude puhul ületalve sellepärast, et nii ei jõua nad enne koolitamist kasvu alustada.

Tavaliselt pannakse taimed külmlattu vahemikus oktoobrist detsembrini ja võetakse sealt välja järgmise aasta aprillist juunini.

Pakendeid, mis külmladudes kasutusel, on igasuguseid, alates eri suuruse ja tugevusega kilekottidest ning lõpetades spetsiaalselt potitaimede ladustamiseks mõeldud kartongkastidega.

Sobivaim kilepakend on seestpoolt must ja väljast valge, et kaitsta pakendis olevaid taimi paremini temperatuuritõusu eest.

Potitaimed peaks pakendama aga sellepärast kasti, et ainult nii saab külmutamisel säilitada poti kuju. Sedasi talvitunud taimi võib edukalt istutada istutustoruga. Kotis säilitades kipub poti kuju liialt deformeeruma.

Mõned tootjad külmutavad potitaimed ja alles siis pakendavad need kotti, et poti kuju paremini säiliks. Sel viisil pakendatud taimed soovitatakse ostjale üle anda külmutatuna, et substraadipall veol lagunema ei hakkaks.

Kastidesse pakendatud potitaimed vajavad enam laoruumi, kuid on ostjale mugavamad käsitseda.

Ärge unustage sulatada!

Külmlaos hoitud taimede kultiveerimisel on kõige tähtsam, et külmutatud taimed tuleb enne istutamist üles sulatada. Kui neil istutades on juurekava veel külmunud, siis nad kuivavad ja istutustöö nurjub täielikult.

Üldjuhul annavad taimetootjad ostjale üle juba üles sulatatud taimed, et seda viga vältida.

Tootjad toovad kevadel taimed külmlaost välja, panevad varjulisse kohta ja lasevad neil seal üles sulada. Kui ostja soovib kaupa rutem kätte saada, on võimalik kottidesse pakendatud taimi kiiremini üles sulatada veega kastes. Taimede ülessulamise kiirus sõltub pakendi suurusest ja ilmastikust. Vältida tuleb järske temperatuurimuutusi. Näiteks päikese kätte sulama ei tohi pakendeid tuua.

Enne istutamist tuleb ülessulatatud külmlaotaimi käidelda samamoodi nagu taimlas talvitunud taimi: anda kaasa maksimaalne veevaru ehk siis hoolsasti kasta või hoida neid seisvas hapnikurikkas vees kuni ööpäeva.