Vahel käib Päike tagurpidi

Merkuuri taevas võiks vaatleja mõnikord näha kummaliselt liikuvat Päikest.

Kuus ja pool aastat tagasi, 3. augustil 2004 startis pikale lennule NASA automaatjaam Messenger. Aparaadi tee viis Merkuuri poole, ent mitte otsejoones, vaid suure ringiga, õieti päris
mitmega.

Otse Merkuuri juurde lennata oleks raske. Päikese külgetõmme annaks kosmosejaamale nii suure kiiruse, et Merkuuri ümber tiirlema hakkamise asemel kihutab see hooga planeedist mööda.

Seetõttu tegi Messenger 15 tiiru ümber Päikese, lennates ühe korra Maa, kaks korda Veenuse ja kolm korda Merkuuri juurest läbi, et hoo mahavõtmiseks kasutada nende gravitatsiooni.

Kaks nädalat tagasi – 18. märtsil – asus Messenger, läbinud 7,9 miljardit kilomeetrit, orbiidile ümber Merkuuri.

Kõige pikergusem orbiit

Merkuur on Päikesesüsteemi kõige väiksem planeet. Läbimõõdu poolest jääb ta alla isegi kahele kuule: Jupiteri Ganymedesele ja Saturni Titanile.

Peale väiksuse kuulub Merkuurile veel mõni Päikesesüsteemi rekord. Ta on planeetide seas kõige tumedam: peegeldab päikesevalgusest ainult 5–6% – vähem kui basalt.

Merkuuri orbiit on kõige pikergusem: periheelist ehk orbiidi lähimast punktist on Päikeseni 46 mln km, aheelist ehk kõige kaugemast punktist 70 mln km.

Võrdluseks: meie koduplaneedi üsna ümmarguse orbiidi vastavad vahemaad on 147 mln ja 152 mln km.

Merkuuri telg on kõige püstloodsem. Kui näiteks Maa pöörlemistelg on orbiidi tasandi ristjoone suhtes kaldu 23°26’, siis Merkuuril on see nurk ligikaudu null – kõigest 2,1’. Nii et aasta­aegu seal ei esine.

Merkuuri pöörlemisperiood (ligi 59 maist päeva) moodustab täpipealt 2/3 tema tiirlemisperioodist (ligi 88 päeva). Teisisõnu: iga kahe tiiru kohta teeb ta kolm täispööret ümber telje.

Selline lukustus orbiidil ei ole juhuslik, vaid Päikese loodejõudude tagajärg. Samamoodi on Maa loodejõudude mõjul ühe küljega meie poole pidama jäänud Kuu, ainult et tema teeb ühe tiiru ajal ühe pöörde.

Ööpäeva pikkus on seal seetõttu kaks Merkuuri aastat ehk 176 maist ööpäeva. Tänu planeedi pikergusele orbiidile ja aeglasele pöörlemisele saaks Merkuuri hüpoteetiline elanik vahetevahel silmitseda õige kummaliselt taevas liikuvat Päikest.

Umbes neli maist päeva enne periheeli jõudmist kasvab Merkuuri orbitaalkiirus võrdseks pöörlemiskiirusega, nii et Päike jääb taevas seisma. Seejärel ületab orbitaalkiirus pöörlemiskiiruse, nõnda et Päike hakkab taevas tagurpidi liikuma. Neli maist ööpäeva periheeli järel Päike peatub ja asub siis taas kulgema tavasuunas – idast läände.

Teatud kohtades saaks too kuuma- ja külmakindel elanik (temperatuur kõigub seal –170° ja +430° vahel) samal päeval näha kaht päikesetõusu. Päike tõuseb pooleldi, seejärel loojub ning viimaks tõuseb uuesti tavateekonda jätkama.

Võib meidki ohustada

2009. aastal uurisid Prantsuse astronoomid Jacques Laskar ja Mickaël Gastineau Jupiteri gravitatsiooni mõju Merkuurile. Teadlased avastasid, et kauges tulevikus satuvad nende orbiitide periheelid resonantsi.

Hiigelsuure Jupiteri korrapärased sikutused võivad Merkuuri orbiidi nii välja venitada, et see kas lendab Päikesesüsteemist minema või siis satub kokkupõrkekursile Veenuse või koguni Maaga.

Viimsepäeva äratuskella pole vaja veel tirisema panna. Kui Merkuur peakski meie poole kihutama, siis mitte enne 5 miljardit aastat.