Vastsündinud vasikas tuleks tervise huvides kohe emast eraldada
Kui farmis on vasikate suremus suur, avaldub see hiljem piimakarja kvaliteedis. Üldjuhul loetakse normaalseks, kui noorkarja kogu kasvuperioodi suremus ei ületa 10%, kõhulahtisust ei põe üle 20% ning hingamisteede haigusi üle 6% vasikatest. Kõik need haigused on paljupõhjuselised ning lisaks patogeenidele (viirused, bakterid ja parasiidid) omavad nende tekkes olulist rolli ka sööt ja pidamistingimused.
Kinnislehma või lõpptiine mullika peaks poegimiskeskkonda viima vähemalt kolm nädalat enne loodetavat poegimist. See vähendab poegimiseelset stressi, loom harjub keskkonnaga ning puutub kokku sealsete mikroorganismidega. Viimane on oluline selleks, et lõpptiine looma ternespiima tekiksid antikehad nende bakterite ja viiruste vastu, mis levivad keskkonnas, kuhu vasikas sünnib.
Laialt on levinud arusaam, et lehm peab saama vasikat lakkuda, aktiveerides tema vereringet ning kuivatades vasikat ning stimuleerides seejuures piima sõõrdumist. Kahjuks on sel asjal rohkem negatiivseid kui positiivseid külgi.
Poeginud looma organismis on stressihormoonide tase alati kõrge, need on immuunsust alandava toimega. Seetõttu võivad soikeseisundis olevad haigustekitajad aktiveeruda ning vasikas võib saada nakkuse oma emalt.
Samuti ei ole soovitav lasta vasikal endal imeda esimest ternespiima, sest nii pole võimalik kontrollida terne saamise aega, joodud ternespiima kogust, kvaliteeti ega ka lehma udara seisundit. Risk, et vasikas nakatub lehmalt ja/või keskkonnast saadud patogeenidega enne kaitsekehade saamist, on suurem.
Soovitatav on sündinud vasikas koheselt emast eraldada, viia puhtasse individuaalsulgu, desinfitseerida naba ning joota talle ternespiim esimese elutunni jooksul.
Nõuandeid selle kohta, kuidas kasvatada vastsündinud vasikast terve ning hea piimaanniga lehm, saab pikemalt lugeda Jõudluskontrolli Keskuse kodulehelt.
