Vello Brett hindab vabadust ja võimaldab seda ka loomadele

Inimeste puhul öeldakse, et liikumine on tervise ja ilu pant. Öeldu kehtib ka kõikide teiste loomade kohta, sest need, kes piisavalt liikuda saavad, on reeglina parema tervisega ja terve loom on ilus loom.

Karjamaal käivaid lehmi on viimasel aastakümnel jäänud tublisti vähemaks, kuid siiski leidub neid, kes oma loomadele seda võimaldavad.

“Karjamaal käimine on loomale äärmiselt vajalik,” arvab Tartumaal Nõo vallas asuva Lahkaja talu peremees Vello Brett, kelle ligi 40 veist veedavad karjamaal enamiku sellest ajast, mil lumi ei kata maad.

“Veistel, nagu teistelgi elusolenditel, on vaja liikuda. Need lehmad, kes end pidevalt karjamaal käimisega vormis saavad hoida, on tervemad, poegivad kergemalt ning on õnnelikumad, kuna neil on vähem stressi,” teab mees, kelle esimesed karjatamiskogemused pärinevad sellest ajast, kui ta oli alles põlvepikkune poisike.

“Imestan siiani, kuidas lehmad tookord nii hästi ühele seitsmeaastasele poisikesele kuuletusid,” meenutab Vello Brett varast lapsepõlve.

Lehmade tee karjamaale kulges põldude vahelt läbi, hommikul mindi, lõunal tuldi koju, õhtul uuesti tagasi ning ööseks koju. Kordagi ei läinud loomad viljapõllule maiustama.

“Vahel, kui ma ei viitsinud enam karjas olla, matkisin parmupininat ning lehmad panid kodu poole jooksu, sabad seljas,” meenutab Brett nooruspõlve tempe.

Aastakümnete jooksul pole karjatamises väga palju muutunud – tehnikarevolutsiooni käigus on muutused toimunud peamiselt vaid karjamaid ümbritsevas taras. Nüüdsel elektrikarjuste ajastul saavad lapsed karjaskäimise asemel rohkem lapsepõlve nautida.

“Karjamaid ümbritsevad tarad saime korralikult korda alles siis, kui maksti esimest korda karjatamistoetust,” rõõmustab peremees, et hakati väärtustama lehmade heaolu ning selleks ka vahendeid eraldama.

Õunaaiale, kuhu lehmad lähevad pärast õhtust lüpsi ja on seal kuni hommikuni, ehitati tugev tara ümber, lisaks on seal veel elektrikarjus. Uuendati ka päevaste karjamaade süsteeme ja elektrikarjuseid.

Õue iga ilmaga

Lahkaja talus on lehmi praegu 21, kuid plaan on suurendada arvu 40ni. Karjas käivad kõik, hoolimata sellest kui vana või noor või tiine keegi on. Vasikad on koplis lauda lähedal, lehmad ja mullikad käivad kaugemal – et järgemööda saaks kõik paarkümmend hektarit karjamaid puhtaks nositud.

Loomad lastakse laudast karjamaale alates mai keskpaigast ning nad käivad karjas kuni hilissügiseni. Tänavu jäeti loomad lauta 10. novembri paiku – siis, kui esimene lumi maha tuli.

“Neile ei meeldi üldse päevad läbi laudas olla, ikka huikavad ukse poole, et miks meid juba välja ei lasta. Ei tähenda neile midagi ei lumi ega kehv ilm,” räägib peremees.

Sügise lõpupoole nad karjamaalt enam eriti söögipoolist ei leia, ent väljas käivad ikkagi meeleldi – mitte seepärast, et seal kõhud täis saada, vaid väljas on huvitavam kui terve päev laudas olla. Kuigi liikuda saavad nad ju laudas ka – nagu kõikjal praegustes uutes lautades, on ka Lahkaja talu loomad vabapidamisel.

Liikumine vähendab stressi

“Kui kari maikuus esimest korda laudast välja pääseb, siis nad kargavad ja kepsutavad rõõmust tükk aega, enne kui maha rahunevad. Ent karjatamisperioodil on nad väga rahulikud, pole mingit tormlemist ega pusklemist. Igaüks teab oma kohta laudas ja lüpsijärjekorras oodatakse kannatlikult, et lüpsiplatsil jõusöödaports kätte saada,” räägib peremees ning nendib, et karjateedel ja koplites käimine hoiab ka sõrad õiges pikkuses.

Oma lehmadel pole tal veel sõrgade värkimiseks vajadust olnud. Loomad kulutavad karjateedel ja koplites käimisega sõrad parajasse pikkusesse.

Karjatamise üks eelis on ka see, et sobiva pulli leidumisel saab pulli karjamaale lehmade sekka lasta – pärast on tiineks jäänud ka need lehmad, kellega kunstlikult seemendades on mitmeid kuid tulemusteta vaeva nähtud.

“Vahel on sedagi juhtunud, et mõni inimene pageb pulli eest puu otsa, aga mind on nad siiani austanud ja mulle kuuletunud,” räägib Brett.

Ka seda juhtub, et karjast tulles tuterdab mõnel lehmal vasikas sabas – karjamaal tuleb poegimisi ikka ette.

Pärast õhtust lüpsi lähevad loomad õunaaeda – seal saab sügiseti süüa ka mahavarisenud õunu ligi 200 õunapuult, muul ajal hooldatakse muru ning väetatakse (sõnnikuga).

Kuna õunaaed on talu lähedal ning seda ümbritseb tugev tara, pole muud valvurit karja hoidmiseks vaja. Läheduses karusid ja hunte ei ela ning taluõuel vabalt ringi patseeriv bernhardiin Džäki läheb iga kutsumata külalist lähemalt uudistama.

Rännukihk

Vahel on lehmad karjamaadelt välja tikkunud maailma uudis­tama, tunnistab peremees, kuigi ei sel ega eelmisel aastal pole seda juhtunud. Sagedamini on elektrikarjustest läbi murtud sügiseti, kui ninaesine karjamaal kasinamaks jääb.

“Vahel olen ikka saanud kõnesid, et teie lehmad on Luke vahel baari ees muruplatsil. Nende kojusaamisega pole üldjuhul suurt vaeva – nad on karjaloomad ning kui hakata neil eest ära minema, siis nad järgnevad. Kui aga hakata neid taga ajama, jooksevad eest ära,” räägib Brett lehmade käitumisest.

Enamasti siiski lehmad pelgavad elektrikarjust. Kevaditi saadetakse need mullikad, kel elektrikarjusega kogemus puudub, laudalähedasse koplisse elektrilise piirdeaia vastu aukartust omandama.

“Küll nad algul käivad ja testivad elektrikarjust – vahel kukuvad ehmatusest peaaegu taguotsa peale maha, kui suraka saavad, aga mõne aja pärast katsetavad uuesti. Senikaua testivad, kuni hakkavad kartma, ning varsti pelgavad juba igasugust traati, pane kas või pallinöör ette,” muigab mees, ent samas tõdeb, et kui juhtumisi karjuses elektrit mõnda aega pole, jagab keegi selle ikka ära ning lõpuks murtakse traadist läbi.

“Lisaks sellele, et karjatamine mõjub lehmade tervisele hästi, on see ka mugav ning tulus,” räägib peremees. “Mul pole suve jooksul vaja laudast sõnnikut lükata ega neile sinna silo ette viia – nii nagu laudas peetavate loomade puhul tehakse. Suvel kulub kütust vaid siloteole ning minu loomad saavad ise maast kõige värskemat ja paremat sööta võtta.

Meil on karjatamine selliselt korraldatud, et kohe, kui laudauks lahti teha, hakkavad lehmad ise karjamaale minema. Tuleb vaid jälgida, et traadid oleksid õigesti ringi tõstetud – nii, et loomad õigele teele läheksid. Ülejäänuga saavad nad ise hakkama.”

Ühtki teed ületada ei tule ning karjamaad paiknevad kõik ühtse maalapina, mis on elektrikarjuste abil abil jagatud parajate suurustega kopliteks.

Vabadus olla sõltumatu

Vello Brett taasalustas talupidamisega siis, kui tuli võimalus isatalu tagasi saada ning kui suur Nõukogude Liit Leedule iseseisvumismõtete eest boikoti kuulutas.

“Mulle ei meeldi kerjata, kummardada ega paluda. Tahtsin, et oleks kõik enda oma ja et saaksin oma eluga hakkama ka siis, kui ajad peaksid uuesti keerulisteks minema,” räägib mees, kes on näinud sõjajärgseid raskeid aegu ning elanud küüditatuna Siberis.

“Ma tahtsin, et mul oleks kõik eluks vajalik olemas – oma soe tuba ja oma puud, millega kütta, laual oma leib, liha ja munad. Ma tahan olla nii vaba, et keegi ei saaks mind hakata šantažeerima. Kõik see on mul praegu olemas ja ma olen selle üle uhke – see on maal elamise väärtus.”

Vabadust – muidugi mingites piirides – on ta võimaldanud ka oma loomadele. Viieaastane koer Džäki käib vabalt ringi seal kus tahab ning kuna õu pole tarastatud, siis käib ta vabalt nii talu kui ka üle tee asuva lauda vahet ning jälgib nii inimeste kui ka loomade tegemisi.

“Meie Džäki on hea karjakoer,” tunnistab Vello Brett. “Ta saadab karja karjamaale ja sealt tagasi koju. Aitab vastsündinud vasikaid puhtaks limpsida ning maitseb kõike, mida ma lehmadele ette annan.

Lehmad pelgavad teda – kui ta nende peale korra käratab, siis teist korda pole tavaliselt vaja. Mõni vahepeal proovib sarvedega oma võimu näidata, aga Džäki paneb siiski ennast maksma.

Kui ta noorem oli ja mõni lehm öösel laudas poegima hakkas, jooksis koer hommikul lüpsjale kaugele vastu, et tule ruttu, siin midagi toimub! Ta teadis täpselt, et karjas on midagi tähtsat sündinud või sündimas.

Mõned aastad tagasi hakkas koer õhtul äkitsi väga rahutult õuel ringi kõndima. Läksin õue vaatama ja koer lidus lauda poole. Lauta minnes selgus, et mullikas oli poegimisega hädas. Kui vasikas sai välja aidatud ja kõik oli korras, rahunes ka koer maha,” räägib peremees väga olulise abilise tegemistest.

Lehmade piim läheb maa-aluse torustiku kaudu üle tee asuvasse Luke Farmimeiereisse, kus piimast maitsev hallitusjuust valmistatakse.

---

Välikarjatamine vähendab stressi

Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika raames välja makstava loomade karjatamise toetuse eesmärgiks on parandada loomade heaolu, säilitada ja parandada bioloogilist ja maastikulist mitmekesisust ning tõsta kultuurrohumaade mullaviljakust.

Välikarjatamine võimaldab rohusööjatele põllumajandusloomadele loomuomast käitumist ja elukeskkonda. Värske karjamaarohi on täisväärtuslik loomasööt.

Liikumine, värske õhk ja loomulik keskkond tugevdab loomade immuunsüsteemi ja tervist, vähendab jalgade ning hingamisteede haigusi, soodustab sigivust ja noorloomade arengut. Väljas viibimine vähendab loomade sisetingimustes ruumikitsikusest tingitud stressi. Toetusega soodustatakse loomade heaoluga arvestavat ja seda parandavat loomakasvatust.

---

Loomade karjatamise toetuse taotlemine, määramine ja maksmine

Kokku esitati 2009. aastal 2325 loomade karjatamise toetuse taotlust 103 261 loomühiku kohta. Heakskiidu sai 2236 taotlust 100 613 loomühikule. Kokku määrati ja maksti loomade karjatamise toetust 79 819 148 krooni.

Maakond	Taotluste arv	Taotluste arv	Loomühikud	Loomühikud	Summa
	Esitatud	Heakskiidetud	Taotletud	Heakskiidetud	Määratud	Makstud
Harjumaa	123	118	6 154	5 926	4 719 317	4 719 317
Hiiumaa	51	47	1 330	1 188	943 472	943 472
Ida-Virumaa	74	72	2 833	2 777	2 205 179	2 205 179
Jõgevamaa	147	140	7 817	7 730	6 030 946	6 030 946
Järvamaa	144	135	10 898	10 684	8 497 480	8 497 480
Läänemaa	150	145	6 945	6 723	5 358 775	5 358 775
Lääne-Virumaa	165	162	13 591	13 181	10 502 056	10 502 056
Põlvamaa	82	80	3 099	3 047	2 398 974	2 398 974
Pärnumaa	298	285	12 137	11 943	9 512 884	9 512 884
Raplamaa	230	221	9 024	8 872	7 030 538	7 030 538
Saaremaa	253	242	10 155	9 924	7 903 217	7 903 217
Tartumaa	117	106	3 622	3 389	2 698 322	2 698 322
Valgamaa	152	150	4 466	4 426	3 513 496	3 513 496
Viljandimaa	194	192	7 570	7 245	5 726 725	5 726 725
Võrumaa	145	141	3 620	3 556	2 777 766	2 777 766
Kokku	2 325	2 236	103 261	100 613	79 819 148	79 819 148