Vereta jaht: seekord olid hundid teadlastest kavalamad

Keskkonnateabe Keskuse ulukiuurijad üritavad juba mitmendat aastat raadiokaelusega märgistada hunti, et saada rohkem infot Eesti suside tegemiste kohta. Keeruline ülesanne, sest hundi taiplikkus ja kohanemisvõime on ju üldtuntud.

Vereta hundijaht sarnaneb tavalise hundijahiga. Metsatükis olev hundikari piiratakse piki kraavi, teid ja sihte kulgeva lipuliiniga. Hundid üldiselt lipuliini pelgavad ja sealt ilma suurema hädata välja ei tule.

Ideaalis peaks asi välja nägema nii, et ajajad lähevad lipuringi sisse ja „lükkavad“ võsavillemid liikuma. Hundid jooksevad piki lipuliini ringi. Kütid seisavad vaikselt lipuliini ääres lagedamatel kohtadel ja ootavad susi saabumist. Vahe on aga selles, et kui hea laskja kustutab vintrelvaga looma eluküünla ka sadade meetrite pealt, siis uinutipüssiga peab saama kütitavast umbes paarikümne meetri kaugusele. Loe lähemalt 360kraadi blogist.