Vesi puhtaks märgala abil
Põltsamaa valla territooriumil ligi 700 hektaril majandava OÜ Viraito põllumajandusliku tegevuse põhisuund on piimakarjakasvatus ning veistele rohusööda tootmine. 2009. aastal pälvis pereettevõte Eesti kõige Läänemere-sõbralikuma põllumajandustootja tiitli, seda heitveest põllurammu valmistamise eest.
Nii otsustasid Eestimaa Looduse Fond ja Eestimaa Talupidajate Keskliit, kes aitasid kaasa Maailma Looduse Fondi ja Läänemere maade Talunike Keskkonnafoorumi algatatud võistlusele, mille eesmärk oli leida näiteid põllumajandusettevõtetest, kes vähendavad Läänemere saastekoormust ja rakendavad uudseid võimalusi keskkonna saastamise tõkestamiseks oma majapidamistes.
Alates 2010. aastast kuulub OÜ Viraito rahvusvahelisse Läänemere- äärsete riikide koostööprojekti Baltic Deal, mille eesmärk on samuti vähendada põllumajanduslikust tegevusest tulenevaid negatiivseid mõjusid keskkonnale nii, et konkurentsivõime ja tootmismahud ei kannataks.
Kuna ettevõte tegutseb nitraaditundlikul alal, tuleb majandamise juures pöörata eriti suurt tähelepanu põhjavee kaitsega seotud aspektidele. Aga Kesk-Eestist jõuab reostus jõgede kaudu kiiresti ka Läänemerre.
Valmimisel märgala
OÜ Viraito juht, üks piimandusühistu E-Piim asutajaliikmeid Toivo Kens meenutab, et juba aastate eest sai koostöös E-Piimaga võetud oma lägamahutitesse piimatöötleja flotomuda ning väetatud läga ja flotomuda seguga põlde. Põltsamaa jõkke aga jõudis nõuetekohaselt töödeldud heitvesi.
“Piimatööstusest tulev solkvesi on erilise koostisega ja linna puhastusjaamad seda just hea meelega vastu ei võtnud,” selgitab Toivo Kens. “Meil tekkis idee teha flotaator ja flotomuda lägahoidlasse pumbata. Piimasolgist võetakse välja valgud-rasvad ja ülejäänud olluse paks osa veetakse koos lägaga põllule.”
Ettevõtte suurim probleem on aga Toivo Kensi sõnul kohalik reostuspunkt, mille likvideerimiseks on tegelikult juba lahendus olemas. “Farmi territooriumil asuvad biotiigid, kuhu läks kunagi vana farmi solk,” räägib Kens. “2006. aastal jõudsime vana lauda rekonstrueerimisega sinnamaani, et farmist enam biotiikidesse solki ei läinud, aga ehitamiste käigus tuli välja kaartidel mitteolevaid maaparandusdrenaaže. Kõige rohkem hämmastas, et drenaaž läks läbi ka vanade silohoidlate alt.”
Enam kui 500 piimalehmaga ettevõttel koguneb silomaterjali aastas 9000 tonni ümber ning sademetega ja lume sulamisega imbub silohoidlast vett drenaaži. “Õnneks läheb pinnavesi kõik biopuhastitesse ja nende
kõrval asuvasse kraavi,” tunnistab Kens. “Aga see vesi tuleb puhtaks saada.”
Juba selle aasta lõpuks on mehel kavas rajada enam kui hektari suurusele alale tehismärgala – tänapäevaste nõuete järgi ehitatud tiikide süsteem, kuhu suunduvad biotiikidest ja kraavist tulevad veed. Kensi selgituse järgi toimub eri sügavuste, filtrite ja rohttaimedega varustatud tiikides reovee järelpuhastamine, kust puhas vesi suubub kraavi ja sealt edasi jõkke.
Piimatootja on investeerinud keskkonnakaitsesse rohkemgi, kui hädapärast vaja oleks. Üks näide on moodsad lägahoidlad, mis rajati aastatel 2004–2005 ja kust ei leki keskkonda kahjulikke aineid. Kensi sõnul oleks nende farmile piisanud 10 000kantmeetrisest mahust, aga kokku mahutavad kolm hoidlat enam kui 12 000 kantmeetrit vedelsõnnikut. “Tahtsin, et oleks varu,” põhjendab farmer.
Keskkonnahoid on loomulik
Ettekannetes ja aruannetes on üllatatud põllumehi tõdemusega, et Eesti põhjavee kvaliteet on juba peaaegu sama halb kui 1990. aastatel. Siis oli see suurmajandite rohke väetamise ja muude keskkonnanõuete eiramise tagajärg. Toivo Kens ei taha rääkida teiste eest, aga ta ei tea põllumehi, kes tänapäeval sihilikult väetamisega üle pingutavad või täidavad keskkonnasõbraliku majandamise norme üksnes toetuse saamiseks.
“Ma ei tea ühtegi põllumeest, kes teadlikult reostab vett, ja meie piirkonnas ei tea ma ka ühtegi ettevõtjat, kes täidab nõudeid ainult PRIA toetuste pärast,” tunnistab Kens. “Muidugi võib tekkida ahvatlus kasutada rohkem väetist ja saada suuremaid saake, kui viljahinnad on head. Aga tänapäeval on väetis kallis ja ülemäärasel väetiste kulutamisel taimetoodangu tõstmiseks puudub majanduslik mõte. Põllumehed oskavad raha lugeda.”
Rääkides majandamisest nitraaditundlikul alal, märgib Kens, et piirkonna iseärasusi ja piiranguid tuleb arvestada. Aga see on loomulik.
Euroopa Liidu tasandil reguleerib veekaitset põllumajandusest pärit reostuse eest nitraadidirektiiv, mille eesmärk on terves Euroopa Liidus kaitsta põhja- ja pinnavett põllumajandusest tulevate nitraatide eest.
Veeseadusest tulenevalt moodustatakse põhja- ja pinnavee kaitseks intensiivse põllumajandustootmisega piirkondades nitraaditundlikud alad. Nitraaditundlikuks loetakse ala, kus põllumajanduslik tegevus on põhjustanud või võib põhjustada nitraatioonisisalduse põhjavees üle 50 mg/l või mille pinnaveekogud on põllumajanduslikust tegevusest tingituna eutrofeerunud või eutrofeerumisohus.
Eestis on määratud vabariigi valitsuse määruse alusel Pandivere ja Adavere–Põltsamaa nitraaditundlik ala, mis koosneb kahest alampiirkonnast – Pandivere piirkonnast ja Adavere–Põltsamaa piirkonnast. Nitraaditundlikule alale on veeseaduse alusel kehtestatud põhja- ja pinnavee kaitseks rangemad keskkonnakaitsenõuded.
