Veterinaar Ain Zereen: meessoost loomaarstid on kaduv nähtus

„Maal on loomaarsti elu põnevam kui linnas. Sellist pilti nagu siin, et kabineti ukse taga on siga, kanaarilind, koer, lammas ja küülik, kelle omanikud ootejärjekorras omavahel suhtlevad, linnas ei kohta,“ ütleb Anija valla loomaarst Ain Zereen, kelle kliinik asub Kehras jaamahoone kõrval.

Ja tegu ei ole naljaga. Kord tõi üks talunik oma viis siga kliinikusse vastuvõtule. Loomad olid kenasti igaüks eraldi kastis ja nii neid siis ravitigi.

Selgub, et tööd on loomaarstil päris palju. Vastuvõtuajad on täis, koduvisiite tehakse sõltuvalt vajadusest, mõnikord ka öösiti.

„Koduvisiitidele sõidan päris palju. Loomad ei taha alati autosse tulla ja siis on paanikas nii nemad kui omanikud. Peab ütlema, et arstikabinetis käituvad loomad hoopis teisiti kui kodus. Siin on lihtsam, sest nad on võõral territooriumil. Oma territooriumil on nad palju tõrksamad,“ jutustab Ain Zereen.

Maapiirkonna arstina peab Zereen tegelema kõikide loomadega hobustest merisigadeni, kuigi pärast Eesti taasiseseisvumist on talude pidamine ja seetõttu ka põllumajandusloomade osakaal vähenenud ning hulga rohkem on patsientide seas väikeloomi.

Talude buumiajal pidas veterinaar ka ise kolme mullikat, nelja siga, kanu ja küülikuid, kuid loomaarsti ja loomapidaja elurütm ei haakunud. Praegu on tal kaks kassi, kelle tema tütred kunagi prügikasti kõrvalt leidsid ja ära päästsid.

Zereen sõnul on meessoost loomaarstid kaduv nähtus: „Kui varem oli veterinaaria rohkem meeste eriala, siis viimasel ajal õpivad loomaarstiks enamjaolt naisterahvad. Põhjus selles, et enam ei lähe vaja nii palju füüsilist jõudu kui vanasti ja eeskätt seetõttu, et suurloomade osakaal igapäevatöös on märkimisväärselt vähenenud.“

Miks maavanaemad mõnikord suvel muidu linnas elavad lapselapsed koos kassiga loomaarsti vastuvõtule toovad, selles loe ajalehest Sõnumitooja.