Töid teostavad veterinaarkeskusega kooskõlastatult gaasitarnija, farmiomanik oma meeskonnaga, päästeteenistuse üksus, vabatahtlike päästjate meeskond, korjuste vedamise meeskond ning matmispaigas kaevetöid tegeva firma meeskond.

Kas taudikoldes hukatud sead põletatakse või maetakse, otsustatakse iga konkreetse juhtumi puhul eraldi. Selleks kaalutakse kõiki seotud riske, sh nii taudi edasikandumise riski kui ka veekaitsega seotud aspekte. Otsuse teeb kohalik loomatauditõrje komisjon, kuhu kuuluvad nii Veterinaar- ja Toiduameti kui Keskkonnaameti esindajad. „Matmine tuleb kõne alla siis, kui põletusvõimsusest ei piisa,“ selgitas Pärtel.

Kui loomad tuleb matta, peab olemas olema matmispaik, mis on saanud Keskkonnaametilt kinnituse põhja- ja pinnavee kaitstuse kohta. Korjuste matmine matmispaigas toimub Veterinaar- ja Toiduameti järelevalve all.

Kõrvalistel isikutel on seafarmides, taudipunktis ja ka matmispaigas viibimine keelatud. „Mõtlematud inimesed, kes tulevad taudipunktide või matmispaiga juurde uudishimust olukorda uurima või pildistama, võivad sattuda ise taudi edasikandjaks,“ sõnas Pärtel. „Sigade hukkamise ja hävitamisega tegelevad isikud, kes on selleks saanud vastavad juhised ja varustuse ning kellele on tagatud masinate ja riiete desinfitseerimine.“