Paljudes Euroopa riikides, eriti just kergemate muldadega piirkondades, laieneb rukkiheina levik kiiresti ja seda enam, mida rohkem orienteerub taimekasvatus taliviljade kasvatamisele.

Näiteks Saksamaal on rukkihein juba pikka aega põhjustanud väga tõsiseid probleeme neile tootjaile, kelle külvikord on vaid paari-kolmeväljaline ja kes kasvatavad rohkesti talinisu.

Rukkiheina ägedat pealetungi täheldatakse teisteski Euroopa riikides: Taanis, Poolas, Tšehhimaal, Slovakkias ja Ungaris.

Ka Rootsi põhjapoolsetes piirkondades on viimastel kümnenditel seoses taliviljade külvipinna osatähtsuse suurenemisega ja tõenäoliselt põhjustatuna ka mullaharimisviiside muutumisest rukkihein üha intensiivsemalt levimas.

Teadaolevalt on ka Läti ja Leedu suurtaludes tänapäeval talinisul ja talirapsil põhinev külvikord põhjustanud rukkiheina üha tugevneva pealetungi ning vajaduse suunata peatähelepanu selle umbrohu efektiivsele tõrjele, et vältida saagikadusid.

Läti teadlaste andmeil vähendas rukkihein, tihedusega umbes 200 võrset ruutmeetri kohta, talinisu saagikust olenevalt aastast 2,1–3,7 t/ha võrra.

Ka Saksamaa tingimustes on talinisul rukkiheinast tingitud saagikaod olnud umbes samas suurusjärgus.

Kasv algab sügisel

Rukkihein on üheaastane taim kõrreliste sugukonnast. Taime kõrgus oleneb kasvukohast, taliviljapõldudel võib see ulatuda meetrist kõrgemale. Narmasjuurestik paikneb üsna pindmiselt, kogu taim on mullast kergesti väljatõmmatav.

Maapinnal on taim puhmasjalt harunenud, rohkete kõrtega. Pööris on suur, sageli üle 30 cm pikk, laiuv, peente harudega. Rukkiheinaga saastunud põllud on märgatavad juba kaugelt – nagu kena lillakas-punakaspruun loor kultuurtaimede kohal. Õitseb juunis-juulis. Terised valmivad kiiresti ja varisevad juba enne taliteraviljade koristamist. Üks taim annab tavaliselt kuni 2000 seemet, seemnete idanemisvõime mullas võib säilida isegi kuni kuus aastat.

Rukkiheina varisenud terised idanevad kiiresti, eriti just niiskete ja soojade ilmade korral. Üle 2 cm sügavusele sattunud seemned enamasti ei tärka, kuid võivad püsida elujõulisena ning tärgata järgmistel aastatel pärast mulla liigutamist. Erinevalt paljudest teistest üheaastastest umbrohtudest, millel ei ole välja kujunenud selget eelistust seemnete idanemise aja suhtes, on rukkiheina omapäraks, et tema seemned hakkavad idanema vaid hilissuvel ja sügisel.

Kevadel nad tavaliselt ei alusta elutegevust või vähemalt ei jõua seemnete valmimiseni. Rukkihein on eelkõige sügisel külvatavate põllukultuuride umbrohi. Kuid seoses künnipõhise mullaharimise asendumisega märksa aja- ja ressursisäästlikumate viisidega võib rukkihein probleeme tekitada ka suviteraviljas.

Taliteraviljade külvi eel pindmisel harimisel mulla liigutamine suurendab rukkiheina seemnete idanemist ja tärkamist. Rukkiheina tärkamise kõrgpunkt ajaliselt on meie regioonis tavaliselt septembri lõpul – oktoobri alguses, umbes sel ajal, kui hakkab tärkama ka talinisu. Talirukis on oma varasema külviaja tõttu rukkiheina massilise tärkamise ajaks juba mõnevõrra rohkem arenenud ning suudab temaga paremini konkureerida.

Suviteraviljas harvem

Rukkiheina tõrjeks on efektiivseid herbitsiide. Sügisel tehtavat keemilist tõrjet peetakse märksa tõhusamaks ja teravilja vähem kahjustavaks kui kevadist tõrjet. Oluline on tõrje aeg – optimaalseks peetakse aega, mil teravilja esimene leht on avanenud. Soovitatakse vältida ka liiga varajast tõrjeaega.

Kui pritsida kohe pärast talivilja külvi, võib teravilja liiga pinnalähedase külvisügavuse korral jõuda herbitsiid kergesti (näiteks sademetega) teraviljade juurte tsooni ning nende arengut häirida.

Suviteraviljapõldudel võib rukkihein osutuda probleemseks otsekülvide korral.

Kui eelviljast on põllule varisenud rukkiheina seemneid ja neid kerge pindmise harimisega sügisel kasvama ei provotseerita ning hiljem sobiva herbitsiidiga ei hävitata, vaid tehakse kevadel külv eelkultuuri täiesti liigutamata kõrde, siis üsna suure tõenäosusega võib rukkihein ka suviteraviljas lokkama hakata.

Talirapsi korralikel põldudel rukkihein vaevalt et tüli tekitab, sest see külvatakse märksa varem kui taliteraviljad ning enamasti katab raps rukkiheina massilise tärkamise ajaks maapinna juba täielikult. Talirapsi kidura taimiku ja tühikute korral aga võib rukkihein endale piisavalt eluruumi leida.