Torkab silma, et viljelusvõistlusest tihkasid osa võtta (mis tähendas oma köögipoole avalikustamist) suhteliselt suured ettevõtted. Kui heita pilk Eesti testettevõtete statistikasse, siis seal kajastub seaduspärasus: kõige suuremas suurusrühmas on kõige kõrgem saagikus. Näiteks 2007. aasta taimekasvatusettevõtete keskmine nisu saagikus:

40–100 ha 2,4 t/ha
100–400 ha 3,4 t/ha
üle 400 ha 3,9 t/ha

Viljelusvõistluse korraldamisel lähtusime Soome eeskujust, kus sellega alustati samuti Euroopa Liitu ühinemise järel. 2007. aastal tuli Soomest meie ettevõtetega tutvuma neli sealset parimat võistuviljelejat. Näitasime neile Tartumaal Rannu Seemet ja Haage Agrot ning Valgamaal Kesa Agrot.

Eesti ja Soome viljelustingimused on teiste Euroopa riikidega võrreldes sarnaste objektiivsete nõrkustega: asume teravilja- ja rapsikasvatuse põhjapiiril, vegetatsiooniperiood on lühike, mullad madala viljakusega. Soomes lahendati probleem suurte toetustega. Eestit külastanud võistuviljelejad said iga hektari kohta üle 9000 krooni toetusi, meie viljelejad peaaegu neli korda vähem.

Et konkurentsis püsida ja jätkusuutlik olla, tuleb meie viljelejail objektiivsed nõrkused (nende hulgas ka madalad toetused) kompenseerida oma tugevuste ärakasutamisega. Meie peamiseks tugevuseks on suhteliselt mastaapsed ettevõtted. Neid ettevõtteid on mitte ainult võimalik, vaid lausa paratamatu edasi arendada.

Siia sobib lisada soovitus maailma ühelt tuntumalt juhtimisteoreetikult Peter Druckerilt, kes kirjutas oma raamatu “Juhtimise väljakutsed 21. sajandiks” eestikeelse väljaande eessõnas (2003): “Eesti juhtide ülesanne on mitte parima tänapäeva ettevõtte ehitamine, vaid õige ettevõtte rajamine homse tarvis.”

Tugevaimad tegijad Tartumaalt

16. märtsil tähistas üks Eesti vanimaid põllumajandusettevõtteid Kaarli TÜ oma 20. aastapäeva. See Tartumaal Vara vallas väheviljakatel muldadel teravilja ja rapsi kasvatav ettevõte osales viiel aastal viljelusvõistlusel ja noppis neli preemiat.

Paari aastakümnega on omaaegse peaaegu kõige madalama saagikusega riigimajandi asemele tekkinud intensiivviljeleja. Mullu saadi preemia suure kaerapõllu eest, mis andis 7 tonni teri hektarilt. Enne eraettevõtluse taastamist saadi Vara kandis, kus põldude boniteedihinne on tublisti alla Eesti keskmise, vähem kui 1 tonn teri hektarilt, kuigi aastas viidi mulda üle 300 kilo mineraalväetiste toimeainet.

Ega väga ei liialda, kui öelda, et Vara vallas on sündinud ime. Selle taga on mees nimega Madis Avi. Teda iseloomustab masinafirma Tatoli juht Jaak Nõmmsalu, kes Madise paar aastakümmet tagasi Varale suunas, järgmiste sõnadega: esiteks innovaatiline ettevõtja, teiseks meeskonnatööd väärtustav juht, kolmandaks pikkade kogemustega agronoom.

Kaarli TÜ kui äriühing on saavutanud 32 miljoni kroonise käibe ja finantsvõimekuse soetada nüüdisaegsed masinad, agrokeemiatooted jm tänu juhi ettevõtlikkusele. Näiteks mullu valmis suur laohoone, kus ruumi kaks korda rohkem kui endal vilja (5000 tonni). Teine 5000 tonni laekub ümbruskonnast. Vili müüakse suurte partiidena siis, kui hind kõige soodsam.

Teine viljelusvõistlusel enim silma paistnud ettevõtja on samuti Madis ja Tartumaalt, nimelt Rannu Seemne OÜ juht Madis Ajaots. Ta on viljelusvõistlusel osalenud kolmel korral ja samuti pälvinud neli preemiat.

Viimastel aastatel ei ole Rannu Seemne viljakogus suurenenud mitte niivõrd saagikuse, kui just kasvupinna laienemise tõttu. Kui 2006. aastal oli kasvupind 1200, siis mullu 2200 hektarit. Intensiivviljelus suurel pinnal tagab kõrge tööviljakuse ja mastaabiefekti.

Ettevõttel on majanduslikku võimekust soetada kõrgtasemel masinaid. Näiteks mullu osteti New Hollandi üheksameetrise heedriga kombain, mis teeb kahe väiksema venna töö.

Rannu Seeme annab oma teraviljale lisaväärtust seemnevilja tootmisega. Uut seemnekeskust, mille väärtus on üle 14 miljoni krooni, võib nimetada Eesti moodsaimaks.

Ka Madis Ajaots on kõrgharidusega agronoom. Ettevõttes on toeks samuti agronoomilise kõrgharidusega abikaasa Marge.

Ainult agrotehnikast konkurentsis püsimiseks ei piisa

Viie aasta vältel külastasin koos ekspert Peeter Viiliga kõiki 36 võistuviljelejat, parimaid neist mitu korda. Peeter Viil uuris mulda, taimi ja agrotehnikat. Tal oli võimalik üldistuste ja soovituste puhul toetuda kodumaisele agrotehnikale, mida on uuritud vähemalt sada aastat.

Aga Eesti ettevõtlust, selle unikaalseid kogemusi, mida näiteks Soomest ja mitmest teisest riigist tulnud on kõrgelt hinnanud, pole veel mitte keegi teaduslikult uurinud.

Sakus, Jõgeval, Tartus ja mujalgi, kus veel põllumajandusteadust harrastatakse, domineerib agrotehnika. See valdkond on väga tähtis, aga konkurentsis püsimiseks täiesti ebapiisav.

Viljelusvõistlusest osa võtnud ettevõtete juhtimis- ja ettevõtluskogemuste tutvustamisel saab tugineda kümnetele raamatutele, mille aines kahjuks ei pärine põllumajandusest, vaid tööstusest, kaubandusest, teenindusest. Põllumajandusteemadel on nimetada ainult üks eestikeelne omamaine raamat: Tiiu Ohvrili “Põllumajandusturundus”, mis äsja ilmus.