EI PÄÄSE TANTSUPEOLE! Napp sõnum, mis lõhkus mu maailma

 (32)
Tantsupidu 2014, esinevad võimlemisrühmad.
Tantsupidu 2014, esinevad võimlemisrühmad.Foto: Sergei Stepanov, NPA

Vastukaja Maalehe üleskutsele kirjutada oma kogemustest juubelipeole pääsemisel või sellest kõrvale jäämisel.

“Täna on minu elu kõige kurvem päev. Olen 13 aastat selleks valmistunud, et jõuda tantsupeole. Lubasin sügisel lapsele, et olen õhtuti tema juurest ära seetõttu, et valmistun tantsupeoks. Ja tema saab tantsupidu, kus ema on naisvõimlejate ridades, vaatama tulla. Täna purunes kogu tantsumaailm koos lapsele antud lubadusega kildudeks.”

See lõik ilmus esmaspäeval, 6. mail Maalehe online artiklis “Sootska Piret Torm-Kriis tantsupeost kõrvalejäämisest: tantsuõpetajana on täna väga räbal tunne”, autoriks Ain Alvela. Peost eemalejäämise murest kantud emotsionaalne kirjatöö lõi tantsuringkonnad nii online kui sotsiaalmeedias kihama, peolepääsemise konkursi poolt ja vastu argumente jagama. Kirjatööd ennast oli õhtuks jagatud üle 200 korra.

Artiklis oli ka üleskutse: “Maaleht ootab ka kõikide teiste inimeste kommentaare, mõtteid ja kogemusi, kuidas teie olete laulu- ja tantsupeole kas siis läbi tiheda konkursisõela esinema pääsenud või mingil põhjusel sealt kõrvale jäänud.”

Avaldamegi nüüd esimese vastukaja, mille autor on meile tuntud, kuid jääb siinkohas mainimata, kuna ta ei soovinud tantsuülevaatuse kohtunikke kuidagi halba olukorda asetada.

4. mai 2019 – eemalejääja pihtimus

Seotud lood:


Pidin ma üldse telefoni aeda kaasa võtma! Pealegi oli ju teada, et enne kuuendat ei juhtu midagi, täna on alles neljas...
Üks napp sõnum ja kogu maailma muutus – päike ei paistnud enam, vikerkaar oli mustade paksude pilvede vahel kinni, sadas külma vihma, tegelikult lausa rahet ja oli täitsa ükskõik, kas need nurmenukud on pika või lühikese emakaga.
Mitte miski polnud enam huvitav. Mitte millelgi polnud enam tähtsust.

Ma olin üliõnnelik, kui kuulsin, et juubelipeo üks tants on “Rukkirääk”. Algul arvasin, et see on kindlasti mõni uus tants, mis kannab juhuslikult sama pealkirja kui SEE “Rukkirääk”. Seesama, mida ma tantsisin üliõpilasena Gaudeamuse peol (palju-palju aastaid tagasi). Aga muusika järgi sain aru, et see on seesama “minu” “Rukkirääk”.

Ja siis teatas mu üliõpilasest tütar kodus: “Emps, teeme võimlemisrühma, võtame ennast kõigi nende juubelite auks kokku ja lähme suurele peole!”

Muidugi olin ma kohe nõus. Sellest tuli väga eriline naisvõimlemisrühm – mina, mu kaks tütart, mu õde, mu vennatütar, mu lapse ristiema ja kaks sõbrannat. Alustasime proovidega oktoobris, sekka ka pikemad nädalavahetused.

Ja kui keegi arvab, et maal elavad kõik võimlemissaali kõrval, siis kaugel sellest. Pole mõtet pikalt kirjeldada, kui raskelt tuleb ilus asi – seda teavad kõik, kes tantsuga tegelevad.

Hoopis rohkem mõtlen ma praegu sellele, mis olid veel need kriteeriumid, mida ei olnud tantsukirjeldustes ega rõhutatud seminaridel, kuid ometi toimus hindamine nende järgi.

Mis need olid?

Kui tantsu tehnilise ja emotsionaalse poole kohta ei ole etteheiteid, siis mis jäi puudu?

Kas oleks ka pidanud ülevaatajatele ütlema: ”Loodame, et me rühm ikka saab tantsupeole, sest naistel on puhkused juba välja kaubeldud.”

Või oleks ka pidanud kinkekotiga head-paremat pakkuma? Ei tulnud selle pealegi ja ega ma ei usugi, et sellised asjad otsustavaks said.

Aga mis siis sai?

Kas Kalevi staadion on peale remonti väiksem?

Või on tantsumustrisse ette nähtud ilusad suured rohelised tühikud? Olgu staadion või servast servani tantsijaid-võimlejaid täis, peaasi, et võimalikult suur hulk inimesi, kes on kogu südamest tahtnud osa saada juubelipeost, saavad seda rõõmu jagada publikuga ja ka teiega, austatud ülevaatajad.

Praegu on Eesti jälle kahte lehte löödud. Kellel nüüd on parem sellest?

Muidugi võib järgmisel korral seda viga parandada, aga see pole enam see, sest juubelipidu on eriline pidu. Teada on, et pärast selliseid tagasilööke on nii mõnigi rühm lagunenud, sest kadus motivatsioon ja mis peamine – eneseusk lõi kõikuma, sest sinu vaeva ja pingutust ei ole hinnatud.

PS! See pole emotsionaalselt ülesköetud naisterahva hala, vaid arvamusavaldus. Selline sõna on eesti keeles täitsa olemas.