“Kaks-kolm-neli-kolm-kaks-kolm-neli, no tule-tule nüüd, tule sealt Tuletorni alt keskväljakule ja tule ikka nagu mees ühe korraliku labajalavalsiga!”

“Ja nüüd võtame end kokku ja teeme selle tantsu ikka sellisena, et publik on pöördes... Seitse-kaheksa ja milline polka!”

Need ja teised tantsupeoaegsete 12tunniste trennipäevade tekstid koos muude mälukatketega keerlevad mu peas alates 1981. aasta tantsupeost, minu esimesest.

Lummav, pingerikas, hunnitu, raju, hingekriipiv, väsitav, kirgastav, soojendav, vapustav ja veel kümned-kümned sõnad käivad sadadest ajudest läbi, et iseloomustada tantsumaratoni, mis toimub alates pühapäevast Tallinna staadionitel maailma parima tantsupeo sünni nimel.

Nagu alati. Nagu ikka, viie aasta takka.

Aga taas tunnen ja tean väljakuil rassides, et tantsimisest isegi tähtsam on tunne ja teadmine: need minu 7000 – 10 000 väljakukaaslast on koos minuga nädala jooksul kogenud midagi nii erilist, mida saab kogeda üksnes rahvatantsija.

Kuumadel staadionitel. Märgadel staadionitel. Tolmavatel staadionitel. Mudastel staadionitel.

Tundide kaupa seistes ja oodates, millal küll algab kujundite seadmise asemel päris tants. Tundide kaupa kapates, hingeldades ja oodates, millal küll saaks väheke lihtsalt kujundites seista, mitte traavida.

Kui kohtan mõnda neist tuhandetest kaastantsijatest olgu siis külapoes, vallavalitsuses või edukas väikefirmas, siis teame mõlemad, et me võime teineteist usaldada. Oleme ju koos teinud tantsuimesid, mis põhinevadki väljakutäie tantsijate ühisel hingamisel ja astumisel.

Läbi tänaste tundide, tänaste ja homsete esinemiste, läinud ja tulevaste aastate. Meil on koos ühine saladus ja ühine rikkus, mis meid seob ja tugevaks teeb.

See ongi minu vägev rahvatantsumaffia – inimesed, kellega koos on aastkümneid maailma paremaks tehtud ja teeme ikka veel. Nii väljakul kui ka kogu Maarjamaal.