Välja hüppab õbluke näitsik. See on ETV toimetaja Piret Jürman. Pobeda rooli tagant ronib välja Maalehe ajakirjanik –“Lauluga maale” saatejuht Jüri Aarma.

84aastane proua Greete on pahviks löödud, sest teda ja ta vallatut tõukeratast tahetakse filmida. Hetkel on küll kiire, kuid lepitakse kokku, et saatemeeskond läheb pärast proua juurde koju.

Maailma lühim raudtee

Kiire on seetõttu, et tuleb rongile jõuda. Ametlikult läks viimane rong Avinurmest küll juba 38 aastat tagasi, kuid 1925 ehitatud kitsarööpalist raudteed elus hoidva Enno Straussi eestvõttel sõidab vedur kolme vaguniga ka praegu.

Ainult et raudtee pikkus on vaid natuke üle saja meetri. “See on vist maailma kõige lühem tegutsev raudtee,” arvab Enno Strauss.

Tema poeg Eero Strauss on rongijuht. Teeb soovijatele sõitu, laseb vilet ja puha.

Saate jaoks sõidab rong kolm korda edasi-tagasi, et operaator Teet Konksi ikka parimad kaadrid saaks. Vahepeal ronib kogu võttemeeskond kitsukesse vedurisse ja filmib ka seal.

“Küll meil vedas!” rõõmustab Elna Reest koos abikaasa Jaanuse ja nelja-aastase tütretütre Sandraga kenasti korda tehtud vagunis loksudes. Nad on aastaid Tallinnast Iisakule sõites seda rongi vaadanud, aga polnud veel seni sõita saanud.

Tunni ajaga on rong “purgis” ehk võtted tehtud ja Pobeda võtab suuna kiriku peale. Kiriku vastas asub äsjaavatud elulaadikeskus, kus näeb Avinurme ajalugu ja saab ka puutööd proovida. Saate stsenaariumi järgi peaks Jüri Aarma seal käe märjaks saama ja laastukorvi punumist proovima. “Ma ei oska seda!” ahastab ta. Nii ei jäägi muud üle, kui küla pealt kibekiiresti üks kuldsete kätega proua üles otsida ja laastud kohale tuua.

“Teeme nii, et Jüri tuleb justkui laulmise vahepeal platsilt ära,” ütleb režissöör Sten Lukas. Ühislaulmiseni on veel mitu tundi aega, aga televisioonis tuleb lihtsalt nüüd filmitav lõik laulmise vahele monteerida ja kõik näeb välja nagu päris.

“Ega pidu ei parane, kui võõraid ei vähene,” alustab Aarma kell 15.06 uksest sisse astudes ja elulaadikeskuse ühe eestvedaja Küllike Pärnaga tutvudes. Juttu rääkides jalutavad nad teise tuppa ja “juhuslikult” on seal korvipunumisega ametis Meida Lainela, kes õpetab ka uudishimulikule saatejuhile märgadest laastudest korvi meisterdamist. Meister pole suu peale kukkunud ja kostitab kobakäpast õpipoissi karmide väljenditega.

Vahepeal on saabunud ERRi võttebuss, mehed hakkavad sealt mikrofone ja kõlareid maha tassima ning juhtmeid laiali vedama. Õhtuse ühislaulmise salvestus toimub ju elulaadikeskuse ja kiriku vahelisel platsil.

“Kuidas see saade ikka peale hakkab?” uurib kirsipunaste pükstega helirežissöör Jaanus Nõgisto Sten Lukaselt. “Gerli ja Jüri sõidavad autoga ja Gerli ütleb, et pea kinni, mu lauluplats on siin”, saab Nõgisto vastuseks.

Kell 15.30 saabub Gerli Padar koos Martin Parmasega. Autosõidu stseen räägitakse mitu korda üle ja siis läheb võtteks. Padar ja Aarma istuvad kollase Pobeda esiistmel, operaator ja helirežissöör Urmas Voolpriit suruvad ennast koos tehnikaga tagaistmele.

Lõbus teletöö

Aarma lööb masinale hääled sisse ja suundub esmalt kirikust eemale ning pöörab siis autonina jälle kiriku poole. “Näe, Gerli, olemegi Avinurmes,” ütleb ta.

“Lase mind kiriku ees maha!” vastab Gerli Padar ja prahvatab mõni hetk hiljem naerma. Teisest duublist pole pääsu.

Pärast seda asub saatemeeskond Ööbiku tänavat ja tõukerattaga Greetet otsima. Läheb õnneks.

Vanaproua mängib kenasti kaasa ja lükkab tõukerattale hoo sisse. “Avinurmes on selliseid sõiduriistu teisigi,” kinnitab ta ja lubab ka ühislaulmisele tulla.

Kell 17.36 asub toimetaja Reet Linna uut saadet ja selle tegijaid tutvustama, täpselt kell kuus astub rahva ette Gerli Padar ja hüüab: “Andeks, kas teil on veel ruumi?”

Kuidas kõik telepurgis välja näeb, saab igaüks ETVst juba sel laupäeval, 3. juulil kell 20.15 oma silmaga kaeda.

Kõik eetris olnud saated on järelvaadatavad ETV veebilehelt saadete arhiivist.