Keedikal võinuks keediseks keeda


Lauluga Maale Läänemaal Keedika külas
Lauluga Maale Läänemaal Keedika külasFoto: Merike Arbet

Keedika küla Läänemaal tõmbas krõbekuumal päeval külalisi ligi nagu õitsev taim mesilasi. Tulijaid oli ka Eesti suurimast suurusjärgust. Näiteks Anne Veski, kes ei pidanud paljuks üles astuda ETV ja Maalehe ühise saate "Lauluga maale" salvestusel või Ivo Linna, kes asus rahvast lõbustama salvestusele järgnenud peoõhtul.

Anne Veski, andunud publiku arvult ilmselt edukaim Eesti estraadisolist maailmas, tundis ennast väga vabalt, väites kergelt naeratades, et kui on suvi, aga teda pole veel "Lauluga maale" salvestusele kutsutud, tunneb ta juba kerget okast torkimas.

Seekord oli Veskil taas okkavaba suvi. Ainsad, mis pisut torkida võisid, olid niidetud külaplatsist turritanud heinakõrred. Aga peagi olid needki tasaseks tambitud, sest alla 50 püsielanikuga külla lausa voolas rahvast. Ning rahvast voolas omakorda higi.

Gerli Padar, kelle lapsekandmisvaprust on sel suvel juba sajad inimesed imetleda saanud, oli seegi kord suhtlemisvormis.

Salvestused said kuumadel päevadel piisavalt lühikesed. Kaks võimalust: kas pillimehed võtsid end veelgi rohkem kokku, et rutem päikese käest pääseda, või ei hakatud igast väikesest apsakast välja tegema.

Tähtis oli ju see, et rahvas naudiks, kaasa laulaks, end küljelt küljele kiigutaks. Lauldi, kiigutati. Tuleb ju võimalust kasutada, sest iga uue hooaja eel räägitakse ju, et järgmisel aastal seda saadet enam ei tule või siis vähemalt sellel kujul ei tule.

Seotud lood:

Aga tagasi Keedika külaplatsile, mida ehib värskeilmeline katusealune. Kohaliku elu eestvedajad Astrid Rääli ning Tarmo Kruuspan polnud selle kiitmisega kitsid. Nende mõtted kõlasid umbes nii: kui ikka tahad, siis saad ka, kui pole raha, siis leiad ka selle ning et kõige toredam on see, et hoone lõid püsti oma küla mehed.

Ning veel on Keedika külas tore, et rahvast pole siin vähemaks jäänud ning kõikide elumajade korstnatest tõuseb vähemalt suvisel moosikeetmise ajal suitsu.

Seega: praegu ei pääse keegi uuskeedikalaseks. Aga tahtjad on. Üks talumeeski tulnud küsima, et kas oleks siinkandis vabu maid ja vaba maja. „Ei!“ vastas talle Tarmo Kruuspan, keda siitkandi juured linnast sellesse külla tagasi tõmbasid ning külaelu eest vedama panid.

Kes aga mõnisada meetrit külaplatsilt eemale hulkuma sattus, võis näha omapärast pilti: Eesti Ekspressi ajakirjaniku Madis Jürgeni välimusega mees haris Hiina päritolu väiketraktoriga põldu!

Madis Jürgen ise see aga oligi. Suvekeedikaline vähemalt, kuigi tema tares lösutanud võimas reheahi andis lubaduse, et kui tahad, võid oma naise ja lastega siia talvelgi tulla. Ühe päeva kütad, kolmeks päevaks jätkub.

Teisel õuel askeldas Villu Baumann, järgmisel aastal 70. sünnipäeva tähistav tarbekunstnik ja käsitööõpetaja, kes lausa samas külas sündinud. „Järgmisel aastal teen sünnipäeva puhul isiknäituse,“ lubas keraamikaharrastaja, kelle igapäevatööks erivajadustega laste õpetamine.

Keedikakad, nii erinevad, nagu nad ka ei tundunud, olid kõik ühel meelel selles, et naabrite ning kõigi teiste külaelanikega on neil vedanud. Võib-olla annab Keedikale elujõudu ka suur rändrahn, mida kutsutakse Parunite kiviks.

„Kivi seiskord on rahuldav,“ tõdeb Wikipedia.

„Keedika seisukord on hea!“ tõdeb Maaleht.