Kihnlased panid püsti sajandi simmani

 (1)
Kihnlased panid püsti sajandi simmani
Robõrti Elmi ning Kuraga Elvi said kohad esiritta.Foto: Bianca Mikovitš

“Lauluga maale” saate salvestus muutus kihnlaste käes rahvapeoks, mis lasi tantsida laual
ja laua kõrval, laulda ära kõik head merelaulud
ja palju ei puudunud ka koka vana särgi masti tõmbamisest.

Järjekordse laevatäie rahvast Kihnu toonud Amalie laevamees arvas, et sellist hulka mandrirahvast pole saarel enne olnudki.

“Üle tuhande inimese on praegu saarel,” hindas ta uue laari järele sõites.

Rahvarohkus oli peoplaanis algusest saadik sees — kalurite päeva edasiarendusena toimunud kolmepäevane “Kihnu mere pidu” pidigi saarele rahvast ja raha tooma.

Lusti muidugi ka. Vist selle viimase pärast kuulutaski peo kava välja, et ETV ja Maalehe koostöös tehtava saate “Lauluga maale” salvestusel esinevad kihnlastele tuntud saatejuhid ja lauljad.

Tegelikkuses esinesid kihnlased ise tunduvalt rohkem kui need saatejuhid ja lauljad.

Hullutav punase kördiga naine

Mis parata, kui oled oma uue siidpluusi ja punase kördiga juba kord nii lõpmatult pilkupüüdev, et ei peagi tähelepanu saamiseks muud tegema, kui lihtsalt tänaval kõndima.

“Meie oleme oma filmistaari rolliga juba tüdimuseni harjunud,” kinnitas merepeo eestvedaja Mare Mätas ja tegi samas tsikliga heinamaaserval sellise pöörde, et ETV paljunäinud võttemeeskond korraks õhku ahmas. “Sakslased, rootslased, jaapanlased — kõik on meid siin filminud ja pildistanud,” rääkis Mare mootorimürasse, korjas teeservas hääletanud Gerli ja Jüri koos kaameramehega peale ning kadus tolmupilve maha jättes saare sügavusse.

Seotud lood:

Jüri läks saate tarbeks külapoodi juttu rääkima, Gerli kohalikku keelt õppima. Ajakirjanik tegi aga katse olla lihtsa kihnlase nahas. Selleks tuli vaid paluda end punase kördiga Kihnu naisel viis minutit tsiklikastis sõidutada ja mulje oli käes: ajal mil ajakirjanik vihisevas tuules kramplikult kõrvarõngaid, prille ja riideid enda küljes püüdis hoida, tehti kihutavast tsiklist kõige reisijaga sadakond pilti nagu naksti.

Sadamas andsid samal ajal oma panuse tasuta vaatemängu Kihnu mehed ning näitasid, et esiteks võib ooper käia vabalt ka puhvetis (seal müüsid Kihnu naised kiiresti ja osavalt kala, hapukurki ja pitsi viina) ja teiseks on ka aus kalur väga vaatamisväärne, eriti siis, kui ta teistega võidu pommi viskab või köit tõmbab.

See viimane maksis ühele mehele vigastuse — rebenes seal nüüd käsi või jalg, aga appi tõtati, jääd pandi haavatud jäsemele ja meestele mütsi allagi ning võistlus läks täie vaardiga edasi.

Neli viiemehelist võistkonda pistsid kalurite päeval Kihnus armutult rinda ning võitjate rahulolul polnud hiljem otsa ega äärt.

Jah, mis maksavad need madalad majad, kõik laulusaated ja mandrilt tulnute sehkendamine, kui oled sõitnud lappajaga, sõudnud, tõmmanud köit ja teinud muidki mehetegusid.

Kuid ometi maksab rõõmus laul ka midagi ja selle tõestuseks oli kõik see lauluhimuline rahvasumm, kes sadamakividel istet võttis, laulikud avas ja Reet Linna saatesõnadest järjele saades härjal sarvist haaras.

Ei olnud vaja hoogu anda ega kannustada, laulsid memmed, laulsid Võrumaalt tulnud rahvatantsijad ning Harjumaalt, Pärnust, Valgamaalt ning teab kust veel saarele saabunud rahvas.

“Kas tõesti tantsiti laudadel?” uuriti hiljem kahtlevalt neilt, kes olid ise kohal käinud. Aga tõesti — kes tahtis oma silmaga näha, kuidas Gerli laulab hülgehallist merest või Nele-Liis koos Manija poisi Egertiga tuulevaiksest ööst, sel muud varianti polnudki, kui lauale turnida ja seal kõõludes üle teiste peade vaadata, mis vaadata on. Ja kui oled juba laual ja laulad, siis tuleb tants iseenesest. Kihnu värk.

Aga ega siis kolmapäeval alanud eelpidudega kalurite päev laupäeva õhtupoolse laulusaate salvestusega veel kihnlastelt rammu röövitud — õige simman oli alles algamas.

Laadalt ja salvestuselt koju, värske siidpluus selga ja padavai rahvamaja poole ajama!

Saare külalised saadeti selleks ajaks natuke jalust eest — veoauto kastis saarele tiirutama, loodust ja lennujaama vaatama.

“Rahvamaja ukse taga on jube pikk järjekord,” muretses hilja peale jäänud massakate punt.

“Ei ole midagi, kihnlased lähevad nagunii alles keskööks,” rahustasid kohalikud naised ja õpetasid mandrinaistele toreda pulmamängu, millega hea teinekord aega viita — viinapudelilt juuakse pealt natuke ära, sisse valatakse peotäis väikseid klaaskomme ja ponksimäng võib alata — võidab muidugi see, kes oma joomiskorra ajal rohkem komme pudelist kätte saab.

“Võeh,” tegid mandrinaised sõrgu vastu ajades ja pudelit naabri suunas nügides.

“Hoo,” hüüdsid mandrimehed, kuuldes, et senine rekord on 42 kommi ühe sõõmuga.

Jah, paljugi huvitavat õpib inimene, kui teeb vahel kodust väljasõite ega piirdu oma õuega!

Nagu koprale puu närimine

Sadudega läbi laskva katusega hülgemoeline rahvamaja tümises toekast tantsust, pidu kees sees ja väljas ning jõudis otsaga põõsassegi. Igatahes polnud vaja ööpimeduses eksinud võõrastel abi kaugelt otsida. Piisas vaid krabisevasse metsa appihüüd läkitada (lubadusega muidu lambiga lähemale tulla), kui sealt juba viisakat teejuhatust kuuldi.

Peole hoo andmises, tantsu­põ­randa paaridega katmises ja seminaridega alanud kalurite päevast lõputu simmani tegemises ei näi kihnlastele võrdset olevat, õieti öeldes on see neile sama kerge kui koprale puu närimine.

Maalehe väike tiir saarel ja ühislaulmine sadama rannakividel sai olla vaid kreem kreemil, selle sumedat ja lustakat meeleolu püüab saade “Lauluga maale” läbi ekraani edasi anda juba laupäeval.

Kihnus salvestatud saadet vaata siit.

Pildid üritusest siin.