Väljamaa Kalle ja patrioot Tõnis

 (2)
Väljamaa Kalle ja patrioot Tõnis
Kaks sõpra – Soomes elav Kalle Vainola ja Antslale truuks jäänud Tõnis Kodu – kohtuvad igal aastal Hauka laadal. Seekord peeti pärast laata rahvapidu, kus salvestati järjekordne telesaade “Lauluga maale”.Foto: Ingmar Muusikus

Igal aastal saavad Hauka laadal kokku kaks vana sõpra – kohalik patrioot Tõnis Kodu ja juba aastaid välismaal töötav Kalle Vainola.

Kunagi oli Kalle Vainola metsamees. Kui Rootsi metsi suur torm laastas, käis Kalle rootslastel poolteist aastat abiks. Pärast oli Soomes puusepp, siis läks Norrasse ehitajaks.

“Vanemaks saades ei viitsi reisida,” naerab Kalle. “Olen Soome paigale jäänud.” Juba kümmekond aastat on Kalle töötanud ühes sealses betoonitehases.

Sõber Tõnis Kodu väljamaale ei kipu. “Ma ei pea ennast lollikeseks, ma ei ole ka laisk, aga ma ei ole ka kade,” seletab Tõnis. “Ma olen kohalik patrioot.”

Tõnis on Kaitseliidu Antsla kompanii tagalapealik ja kokk. “Ma ei teeni kuus isegi 500 eurot,” tunnistab Kalle. “Aga ma saan sellega elada.”

Kalle ütleb seepeale, et maksab makse sama palju või rohkemgi, kui sõber Tõnis palka saab.

Tõnise abikaasa on valla sotsiaalnõunik ja teenib mehest natuke rohkem. Neil on oma maja ja aiamaa: oma kartul, kapsas, tomatid, kurgid, nad teevad hoidiseid. Kalle aitab ka inimesi ja teeb väikest haltuurat.

Elu on siin hull

Kalle oskab Eesti ja väljamaa elu võrrelda. “Üürid endale elamise ja sul ei ole remondiga probleeme,” jutustab Kalle. “Kui midagi juhtub, annad teada ja tehakse korrapealt korda. Kui siin midagi juhtub, pead ise hakkama sebima.”

Seotud lood:

Ja jätkab: “Seal on asjad paika pandud. Kui i-le on punkt peale pandud, siis ta peab seal ka olema. Mitte niimoodi, et selle saab sealt ära kustutada.”

Kalle leiab veelgi plusse, miks välismaal elada. “Teen oma kaheksa tundi tööd, tulen koju ja saan puhata või sporti teha.”

Tõnis ütleb vastu: “Minu sport on lumeviskamine ja muruniitmine.”

Muruplatsi niitmiseks kulub Tõnisel – kui vahepeal suitsu ei tee – kaks tundi jutti. Talvehommikul kulub Tõnisel poolteist tundi lumelükkamiseks.

“Garaaži uksest väravani on 36 meetrit,” teab Tõnis. ”Hommikul pool kuus tõused üles, seitsmeni viskad.”

“Mina ei viska lund ega niida muru,” toob Kalle välja oma eelise. “Selle jaoks on inimesed olemas. Mina lähen pool kuus hommikusse vahetusse. Kui ma uksest välja astun, on tee juba puhas, isegi siis, kui lumehang on kaks meetrit.”

Vee eest maksab Kalle vähem kui Antslas. Ja vesi on Kallel tunduvalt parem kui siin.

Teiseks söök. “Eestis on küll maitsvamad toidud, aga toidu peale kulub sama palju kui seal,” jätkab Kalle, kelle meelest on Eesti vorstid siiski palju maitsvamad kui väljamaa omad.

Mõne koha pealt on aga asi eriti jabur. Kalle maksab Soomes suhkrukilo eest 56 senti, aga Tõnise naine Antsla poest ostes 1 euro ja 38 senti.

Antslas on poehinnad Tallinna omadega võrreldes eriti kõrged.

Ei tule enam tagasi

Tavaliselt on Antsla kandi mehed välismaal üksi, naised lastega on aga kodus.

Kuigi Tõnis välismaale ei kipu, teab ta paljusid kohalikke poisse, kes piiri taga leiba teenivad. Ta räägib, kuidas kuus poissi üürivad Rootsis kamba peale kolmetoalist korterit. Üks poiss võttis naise majapidajaks kaasa. Poisid maksavad talle palka, too peseb nende riided ja sätib elamist.

Poisid võtavad kaasa musta leiva, panevad seal sügavkülma. Ka õlut ja viina võetakse kaasa, viin on Rootsis kallis.

“Õlu on seal lurr,” seletab Tõnis. “Eestlane on harjunud 4–5 kraadiga, neil on kahekraadine. Meil loetakse seda tünnipesuveeks.”

“Mina võtan kaasa viina ja Saibi,” tunnistab sõber Kalle. Kalle on viis korda oma Antslas elavale naisele rääkinud, et tulgu ka tema Soome elama. Naine punnib vastu.

Paljude välismaal töötavate meeste naised löövad kodus üle aisa.

“See sõltub kõik naisest,” ütleb Kalle. “Mul on läinud õnneks, et mul ei ole sellist jama.”

Tänu sellele, et mõlemad üritavad olla normaalsed, ei ole Kalle pereelu lõhki läinud. “Aga see ei ole kiita küll,” tunnistab mees.

Samas ei näe Kalle põhjust, miks ta peaks Eestisse tagasi tulema. “Kui ma just saja-aastaseks ei ela,” lisab ta.

Siin ei ole Kalle sõnul tööd, ehkki hetkeks võib-olla isegi saab. “Aga siin ei ole kindlust,” ohkab Kalle. “Seal jookseb mul pension.”

Kui Kalle peaks miskipärast täna pensionile jääma, saaks ta kuus 1100 eurot kätte. Aga Kalle ei lähe veel niipea pinsile. Seega hakkab Kalle veelgi rohkem pensioni saama.

Pärast Hauka laata, kus kaks sõpra Kalle ja Tõnis kohtusid, peeti sama päeva õhtul veel Antsla Põllumeeste pargis rahvapidu, kus salvestati selle suve viimane “Lauluga maale” telesaade. Gerli Padari kõrval laulsid seal rahva hinge rõõmsaks Jakko, Mikko ja Mait Maltis.


Maaleht ja ETV kutsusid rahvapeole

- Sel suvel toimusid telesaate “Lauluga maale” salvestused kümnes kaunis Eestimaa paigas. Saatejuhid olid lauljatar Gerli Padar ja Maalehe ajakirjanik Jüri Aarma.

- Viimane salvestus oli 14. augustil Antsla Põllumeeste pargis, kus peeti pidu koos Jakko, Mikko ja Mait Maltisega. Televiisorist saab seda pidu näha 3. septembril.