Pärast sõda muutus palju meie elus. 1945. aasta sügisel määrati isa ajakirjanduslevi ülemaks Paide rajoonis (oli selline osakond postkontori juures). Sellel ajal tuli teha kõvasti reklaami ja sundida inimesi tellima poliitilisi ajakirju. Käsk oli seda teha Tallinna poolt ja kes ei täitnud, see võeti lihtsalt ametist maha. Näiteks käis asi nii, et väärtuslikuma ajakirjanduse tellimistel, mis olid raudse limiidi all, said tellida vaid siis, kui tellisid ka „Eesti kommunisti”, „Küsimused ja vastused” või midagi muud sellist. Kuna mul oli juba noorena loodusteaduste vastu huvi üsna suur ja meil oli kodus veel ligi 200-pealine küülikufarm, siis telliti venekeelse ajakirjana „Junõi naturalist”. Iseenesest oli see lahe värviline ajakiri ja palju põnevat infot sees. Osa veel praegugi alles ja mõndagi toredat leiab sealt praegugi.

Tänu sellele saime tellida ajakirja „Eesti naine” ja ajalehte „Edasi” (nüüdne Postimees) juba kusagil 1950-ndate aastate keskel. Muide, tol ajal ei tohtinud (oli riigi poolt keelatud) tellida teiste
rajoonide ajalehti. Aga koos poliitilise kirjandusega oli ühel aastal võimalik tellida Paides näiteks „Edasit” 2 eksemplari ja „Eesti naist“ kümnekonna eksemplari piires. Aasta võis olla siis 1959.

Vaatama sellele, et olid nõus tellima kasvõi Eesti kommunisti peldikupaberiks, siis selle tellimuseks rohkem luba ei saanud. Nõnda oli siis tellimispäeva hommikul (mõnikord ka õhtul) juba järjekord postimaja ees. Keegi pereliikmetest pidi kogu aeg kohal olema. Ikka ja ainult ajakirjanduse tellimise nimel!

Nõukogude ajal töötas ema ajalehekioskis, mis oli kodulähedase raudteejaama juures (praegu on seal bussijaam). Päevad olid pikad: hommikul kell 7.00 avati ja õhtul 19.00 suleti; 12-tunnine tööpäev, 7 päeva nädalas ja siis pühapäeva õhtul anti järg teisele paarilisele üle. Ja seejärel oli nädal vaba. Algul oli kohustus teha üleandmise päeval ka täielik inventuur. Pühapäeval suleti vist tund või kaks varem. Kuid omavahel kaastöötajat usaldati ja nii tehti inventuuri korra kuus või siis, kui oli teada, et kõrged ülemused postimajast tahavad kontrollima tulla.

Aga lugusid, mis Petseris sündinud, oli päris palju. Näiteks kasvõi posti üleandmine. Piiri peale pidi postisaatja igal juhul kaasa minema. Ja naljaga pooleks räägiti kodus, et kui sinna piiripunkti jõuti ja nn. neutraaltsoonis post maha võeti ja üle anti, olevat ümberringi Vene poole peal kraavidest nii meetrise vahega „umovotid” ehk sellised tipukesega mütsid tihedalt paistma hakanud. Ei rohkemat. Ehk siis piirpunktis oli tihe valve…

Veel käis Paide postkontori rahvas igal aastal kuskil ekskursioonil. Lõuna-Eestisse sõideti veoauto kastis ja mingi bussitaolise asjaga käisin minagi hiljem Leningradis kaasas. Esimest korda sai postitöötajatega ka Riias käidud päris algklassides või isegi veel enne kooliaega. Igal pool käidi ekskursioonidel ikka perega ja lapsedki võeti kaasa.

Meenutus on avaldatud koostöös Eesti Rahva Muuseumiga