Eestimaa lapsed: tüdrukud on teistsugused

Mul käivad külas väikesed sugulased – 2 ja 4 aastased tüdrukutirtsud. Meie peres oodati ka tüdrukut, kuid sündisid poisid. Vanematele ikka väga kallid ja mulle ka.

Tüdrukutega meil kogemusi polnud. Tüdrukud on teistsugused, nad on erilised – nii õrnad ja hoolitsevad juba väikesest peale.

Need väikesed preilid tulevad külla oma tädile ja siis alati tahavad nad ka ülakorrusele minu juurde tulla.

Näitan neile lahkesti oma asju, koos joonistame, mängime ja laulame. Laulnud olen ma ka oma pojapoegadele, suurem pojapoeg on ka koolis laulnud ja 9a, nooremale poisile meeldib väga kooli poistekooris laulda.

Nende vanade lastelaulude viis ja sõnad said tüdrukutele ruttu selgeks. Isegi nii selgeks, et suurem plika käis maakonna lauluvõistlustel küll kaasaegse lauluga. Tundub, et väiksem preili on veel andekam.

Seda juttu ma ei usu, et inimene ei pea viisi, vaja on talle juba väga väikesena laulda, vist isegi juba oma kõhus olles.

Mul on kodus maakaart koos riigilippudega, juba mu pojapojal olid väiksena selged paljud maad ja nende lipud.

Südantsoojendav oli see, kui vaadates koos maakaarte, leiab väike Liisa kohe esimesena üles Eesti ja lausa kilkab, et see on meie kodu ja see on Eesti lipp, need teadmised on vist tal pärit lasteaiast.

Eestimaa on ka mulle väga kallis ja kuuldes seda väikese inimese suust, see on nii tore.

Siis võtab tüdruk kätte pastaka ja asub teiste maade ja lippude kohta küsima. Suurem laps õpib nii ka mõne tähe selgeks.

Kui näitasin Uus-Meremaad ja ütlesin, et seal elab praegu tädi Hanna, arvasid preilid algul, et see on muinasjutu Anna. Nüüd teavad nad juba, et see on teine tüdruk.