Heinamaalt leitud tamm on kasvanud kõrgustesse
Kui heinaaeg kätte jõudis, algas heinamaal tegevus. Koos päikesetõusuga mindi sinna käsivikatitega niitma. Kastemärga rohtu oli kergem niita. Paar päeva hiljem toimus heina kokkuriisumine ning kuhjadesse panek, millest võttis osa ka pere noorem osa. Lastel lõbu laialt. Pärast jäi aga jälle kõik vaikseks.
Olin siis kuue- või seitsmeaastane poisike. Tekkinud oli huvi ilma avastada ja minu käigud ümbruskonda sagenesid. Kord leidsin heinamaalt väikese tammetaime, mis oli ilmselt vikatimehe käest pääsenud kas oma väiksuse või vikatimehe tähelepanelikkuse tõttu. Kauaks sellist õnne taimekesel ei näi olevat, arvasin mina. Läksin koju, tõin labida ning kaevasin taimekese mullamättaga välja. Taim oli väike ja mullamätas samuti - paras labida peal koju viia. Kodus tekkis küsimus - kuhu istutada? Ega valikut palju olnud. Aias oli väike majake ning selle lähedale ma ta siis isutasingi.
Möödus mõni aasta. Tammeke kasvas, mina samuti. Kätte oli jõudnud aeg tammekesele parem koht otsida. Olin mõttes leidnud tammele sobivama asupaiga. Karjalauda ees, parajas kauguses sellest, oleks küll hea koht, kuid selleks tuli piirdeaeda muuta. Sellega saan hakkama, otsustasin mina ning asusin tegutsema.
Isa oli talvel küttepuid tehes toonud koju paari meetri pikkuseid poste - need sobisid aiapostideks. Latte oli ka olemas ja isa muretses lipid. Tegin aia, mille nurk ulatus loomade tallermaale. Lehmad kogunesid alati lauda ette, oodates lauta sisselaskmist väetasid nad maad omal viisil ja tammusid kõik mullaga segamini. Nii oli noorele tammele moodustunud kaitstud aianurk. Tamme ümberistutamine toimus suurema mättaga ja ka juured ei saanud kahjustusi.
Uus võim tõi kaasa uue korra ning suured plaanid: meie ei palu looduselt armuande, vaid me võtame need ise. Kaotati taludevahelised piirid ning kõik pidi olema ühine. Võimsad traktorid tõmbasid terastrosside abil Palu heinamaadel suuremadki kased juurtega üles ja maa künti ümber. Ka see koht, kus minu tamm algselt oli olnud, läks künni alla.
Karjalaudas peeti mõnda aega kolhoosi mullikaid, siis aga katus kõdunes, mullikad viidi keskuse lähedusse ning laut köeti kütteks. Järele jäi kõrge raudkivivundament, mis hilisemal ajal osutus tammele heaks kaitseks. Põlluga seotud tööd ja tegemised käisid sealt kõik kaarega mööda.
Minu tööd ning tegemised viisid mind isakodust kaugemale. Iga kord, kui kodupaika külastasin, imetlesin tamme elujõudu ning kasvu. Ega puidust aiapostid kaua vastu pea. Neid oli mitmeid kordi vahetatud.
Eesti Vabariik tuli tagasi. Tundsin end peremehena ja vahetasin tamme juures oleva posti kiviposti vastu. Selleks ei olnud enam küll vajadust, sest tamm oli nii suureks ning võimsaks kasvanud, et kaitset ei vajanud. Aga ikkagi, sest nii oli see kogu aeg olnud.
Seisan siin tamme all - kaheksakümne kaheksa aastane halliks ja kiilaks muutunud vana mees ning mu kõrval on peaaegu sama vana, kuid tugev ning võimas tamm. Mina tahaksin ka veel tervena elada. Tamm võiks mitu korda ületada oma praeguse ea, kui vaid inimtegevus seda võimaldaks.
Kaitskem Eesti põlispuid! Kaitskem Eesti loodust!
