Need läikivad malendid olid tõesti keskmiselt ilusad: ühel pool mustad ja teisel pool pidavat olema valged, ehkki ma kahtlen selles, sest valged need nupud küll ei olnud, pigem kollased või isegi pruunid.

Olgu sellega kuidas on, aga vaatamata kõigele, kaasa arvatud ruudulisele malelauale, koos oma numbrite ja mingite tähtedega, ei näinud ma seal mingit ilu. Aga tema – too malegeenius, nägi!

Olles koos selle maletajaga ühel ekskursioonil, rääkis ta ainult malest. Ka peielauas sõna võttes nihkus tema jutt ikka male peale ja sellega ta oma sõnavõtu tavaliselt ka lõpetas. Samuti juubelitel või mõnel muul üritusel sõna võttes koosnes tema jutt peamiselt malest.

Aga mina vahin maali – jah, jalad harkis, vahin maali, sest see on ilus. Tema, maletaja, aga ei pööra sellele maalile tähelepanu – tormab mööda ja nõuab malendeid, et näidata oma ilusat malepartiid. Miks ei ole muuseumis malendeid? Ta oleks kohe nõus ükskõik kellega malet mängima hakkama, näitama ilusat partiid...

Aga mina vahin maali... Korraga on kõik vaikseks jäänud. Ja siis kuulen autosignaali, mis kostab õuest. Mind on saadetud otsima seesamune malegeenius, kes sikutab mind jopehõlmast ja tirib bussi, kus mind juba reisiseltskond kärsitult ootab.

Ilu võib leida kasvõi muusikas. Mõni meloodia on kohe nii ilus, et seda võiks lõputult kuulata. Ka ilma kohta võib mõnikord öelda, et see on ilus. Ka vihmane, sest see on mõnikord, eriti põllumehele, meelepäraselt ilus.

Mõnele meeldivad künkad ja mäed, teisele jälle ei meeldi. Ühele tundub merevaade ilus, teisele mitte.

Ilu üle võib palju vaielda.

Inimene on ka ilus, kui ta on sõbralik, lahke ja aus ja mida kõike veel, aga et üks malepartii on ilus – sellest mina küll aru ei saa. Aga tema meelest oli see partii ilus.

Aga mina vahin ikka seda maali – sest see on ilus!