Merelainete kerge kulgemine, ähvardavalt kaikuv müha. Aga kõige tähtsam! Pane pildi peale kaks tillukest südant (teineteisele tuksuvat). Üks – kaevurakmetel peesitav oranž pikakarvaline Kissu-Kurr, kõrval (rohul teadagi) lahutamatu, musta-läikiva-lokilise kuuega taks – Naabri-Minni. Koos alati. Lõpuni. See kõik kokku – lihtsalt üks lugu, mitte just põsk-põse vastas, aga kui soovite, siis armastuslugu kindlasti.

Vanarahvas lausunud – Loom sama tark kui inime, ainult kõnelda ei määra.

Näen vaimusilmas Minnit meil, nagu tihtigi köögis, söögilauataga, käpad laual, ootamas ihaldatud einet – singiviilu. Või pikkadel retkedel mööda põhjarannikut küll külmatuules, küll päikselõõsas; ujumas laintevahus, kartmata mistahes ohtu. Ka pohlal Eisma metsades, ise marjadega maiustamas, koopaid ja urge süvendamas. Kodus aga passib Kissu-Kurr hiirt, kõrval muidugi Minni. Aga temal on käsil ränk kaevamistöö.

Koos ikka, alati koos.

Nüüd puhkab Naabri-Minni oma koduaiamullas juba kolmandat aastat; Kissu-Kurr oma kodusauna kadakate vilus õndsas rahus möödunud sügisest alates. Üldsegi mitte kaugel teineteisest.



Kiri

Tere, Minni!

Igatsen su järele väga. Nii ilus oli Eismas koos olla. Alguses ma kartsin sind, olid ju nii must ja karvane. Siis sain aru kui hea süda sul on. Käisin ikka hommikuti vaatamas, kas oled kodus. Aga sa olid emmega tööl peaaegu alati. Õhtupoolikul nägime ikka.

Mulle tegi nalja, kui sügavaid auke sa maa sisse kaevasid, et mõnda paha elukat kätte saada. Ja veel oli sinust kahju, kui sa terve puuriida tahtsid ära lõhkuda aga sinu emme ei lubanud. Teinekord tulen sulle ise appi! Suvel püüan sulle kõige-kõige vingema hiire!
Ära siis ole kurb!

Kissu-Kurr
November, 2013