Jäädvustame Eesti elu: Kiirabi

 (1)
Tarvastu vald
Foto on illustratiivne.Foto: Eero Vabamägi

Sellest on hulk aastaid mööda läinud, kui ma veel piimaautojuhina töötasin.

Sõites piimakoormaga linna poole, piimakombinaati, märkasin ühes bussipeatuses naisterahvast, kes oleks nagu bussist maha jäänud. Pean auto kinni ja küsin, kas noorik soovib peale tulla, vastab tema, et ta ootab last.

„Last? Siin bussipeatuses?“

„Siin jah, mis siis?“

„No aga,,,“ ei oska mina sellest kohe midagi arvata.

„Ta tuleb kohe,“ teatab naine mulle. „Buss peaks ka kohe tulema,“ jätkab see naisolend.

No pagan võtaks, siis on ju asjaga väga kiire, teen mina oma järelduse.

„Kas teil on abi vaja?“ julgen mina küsida – abivalmis ja heasüdamlik nagu ma olen. Mis abi talle sellest bussist oleks, ikka kiirabi oleks kõige õigem lahendus. Mobiiltelefonidest ei olnud isegi mina siis veel midagi kuulnud. Sellega oleks abi kohe olnud võimalik välja kutsuda.

Neid tavalisi telefone ei olnud siis ka maal majapidamistes, võib-olla ainult kolhoosi partorgil või ka esimehel, aga kust sa tolle nii kähku äkki leiad.

Siis pakun mina variandi, et ma võiks ta otse haiglasse toimetada, ehkki risk seegi. Laps tuleb ju kohe! Ikka kiirabi oleks kõige kindlam, seda ütlengi sellele lapseootajale.

„Kiirabi on sulle vaja,“ kostab see naine ülbelt, mind juba teist korda sinatades.

Ja siis, mida ma näen!? Buss sõidab peatusesse ja bussist hüppab välja poisike – koolielik, ja tormab otsejoones selle lastootava naisterahva käte vahele! Seda pilti nägin mina juba auto tahavaatepeeglist.

Kiirabi seekord veel mulle ei kutsutud, juhtus hea inimene olema. Olen talle selle eest südamest tänulik.