Jäädvustame Eesti elu: Külapillimeeste kokkutulekutest


Üle-eestiline külapillimeeste kokkutulek Saaremaal
Üle-eestiline külapillimeeste kokkutulek Saaremaal Oitmel.Foto: Irina Mägi

Olen võtnud osa külapillimeeste kokkutulekutest Saaremaal ja kahel korral ka Pärnus. Nende ürituste raames oleme ka väikesaartel, nagu Vilsandi, Abruka, Ruhnu, Muhu ja muidugi ka Hiiumaa, rahvale mänginud.

Viimane kokkutulek toimus juunikuus 2014 Leisi vallas Oitmel, mis mulle oli kümnes külapillimeeste kokkutulek Saare maakonnas.

Osavõtjaid on koos mandri rahvaga iga kord olnud 30-40 inimest. On lõõtsamehi, karmoškamängijaid ja akordionid. On ka teisi muusikariistu olnud, nagu kandled, viiulid, bajaanid jne.

Üks kokkutulekutest, mis eriti meelde on jäänud, toimus Muhus, Koguval. Aastanumbrit täpselt ei mäleta, sest sellest on palju aastaid mööda läinud.

Telefoni teel leppisin ürituse korraldajaga kokku, et mind võtab Kuressaarest väljuv buss Valjala teeristist peale. Linna poolt tuleb juba paar bussi – pole need „minu“. Suvisel ajal on turistid, keda võib tihti maanteedel sõitmas näha. Ja siis tuleb arvatavasti see „õige“, sest sellel on näha „Lustikummuti“ kleebis esiklaasil. Aga see ei tee minust väljagi ja kihutab edasi, jättes mind oma pilliga tee äärde.

Mis mul muud üle jääb, kui oma Moskvitš käima sundida ja võtta suund Muhusse Koguvale. Paar kilomeetrit enne Koguva küla peatab mind üks naisterahvas ja palub appi tema Žiguli katkist kummi vahetama. Naine ise on õnnetu ja närviline, et jääb hiljaks Lustikummutile Koguval.

Seotud lood:

Ütlesin, et mina olen samuti sinna sõitmas ja pean seal ka mängima.

Rattavahetus osutus vägagi tülikakas, kuna tema masinas puudus tungraud, millega autot tõsta. Võtsin oma autost tungraua, mis oli veoauto oma ja vajas sobitamist ja nõudis rohkem aega ja vaeva, et auto üles tõsta. Rahmeldamise käigus, kus pidin roomama ja kükitama, tundsin, et midagi hakkas hargivahel kärisema. Püsti tõustes märkasin, et püksid olid pikalt lõhki.

Kruvisin tagavararatta alla ja palusin seda naisterahvast, et kui me oleme kohale jõudnud, läheks tema muuseumi perenaiselt niiti ja nõela küsima ja tooks siis mulle parklasse, kus ma autos teda ootama jään.

Asjatult sai oodatud, polnud seda naisterahvast, niidist rääkimata, tulemas. Otsustasin ise abi saama minna. Põlvi kokku surudes, lühikeste sammudega liikudes, jõudsin lõpuks inimeseni, kes leidiski need vajalikud asjad. Kuna rahvast oli palju, ei leidnud ma seda ainust, kes oleks võinud ju mind ka hädas aidata.

Pillimäng käis täistuuridel. Läksin oma autosse, kus pillihelide saatel tuli see rätsepatöö ette võtta. Saanud jälle püksid jalga, võtsin pilli ja liitusin teiste mängijatega.

Ürituse korraldaja vabandas ennast sellega, et tema olevat tulnud oma autoga. Ilmselt unustas ta bussijuhile öelda, et Valjalas mees peale võtta. Bussijuht, mulle tuttav mees, ütles, et kust mina teadsin, mida sa seal teeservas seisad ja keda sa ootad.

Aga see naisterahas ei tänanud mind abi eest ega mõelnudki aidata.