Jäädvustame Eesti Elu: talvel magasin päevaund sooja teki sisse mähituna tõukereel

Oli aasta 1952.a. Mu varajane lapsepõlv möödus vanaisa kodutalus, mis oli minule tõeliseks lapsepõlve paradiisiks, kuigi pärast okupatsiooni algust see talu ei toiminud enam oma võimete kohaselt, sest mitmed sugulased olid külmale maale Siberisse saadetud.

Mäletan, kui suurt lusti pakkus mulle olukord, kui uhke pika valge sabaga hobune Possa tantsusammul avaraid ringe koduõuel tegi, kuigi oli kasutatud ainult tööloomana. Nendel aastatel püsis rohke lumega karge talv ning mu vanaemake sai südamesse mind sooja villateki sisse mähkida ning väikese tõukeree peal päevaseks uinakuks magama panna. Selle väikese reega veeti meie hobusele heinad ette.

Pärast ärkvele tulekut oli mul võimalik üle tekiääre silmad taeva poole suunata, kus mulle pikaks kaemiseks avanes pilku haarav soojustavalt ilus looduspilt. Olin umbes 1,5 aastane. Lõunatundidel hakkas varakult hämarduma, kõrgel taevalaotusel paistis poolkuu, vahete-vahel ka täiskuu, ning mulle alati tundus, et kuu vaatab just mind ning naeratab.

Kuu terane valgus langes mu vanaisa, istutatud kuuseheki tippudele nõnda, et selle karge valgusmängu käigus tekkisid sädelevad kitsad triibud, mis tundsid endid väga kindlatena hekitippude ümbruses olevat.

Taas ja taas kaesin seda imelist taevalaotusel avastatud pilti ning ei saanud silmigi ära. Kahjuks mul oli ainult kaks kaltsunukku, milledest olin tüdinenud. Ühtäkki aga tundsin vanaemakese käsi mu selja all olevat ning hetkega oli mul selge, et praegu katkeb mu silmside selle vapustavalt ilusa vaatepildiga, sellepeale igal korral tekkis nutuklomp mu kurku, meel oli sügav soov nutma hakata ning öelda, et soovin taas ja taas soovin imetleda iludust taevalaotusel, kuid juba hetke pärast lükkus mu suu suunas lusikas mannapudru ja moosiga, mis selleks korraks katkestas mu vastupandumatu igatsuse nähtud looduspildi järele...

Möödusid aastakümned, 1994.a mina ja mu 10-aastane poeg tegime Jeesuse Kristusega Armastuse Lepingu, sest mõne aasta eest saime teada, et pärast füüsilist surma inimese hing ei põle tules ning hinge jaoks on ainult 2 paika: kas elada igavesti Kristuse kuningriigis või veeta aega piinapaigas kurjade vaimude seltskonnas: Matteuse 13:49- 50, Uus Testament.

2000.a paiku olin kord möödumas paigast, kus lõpevad rongirööpad Balti Jaamas ning ühtäkki Püha Vaim kui Jumala III isik kõnetas mind ning ütles: „Kui sa magasid tõukereel ja avasid silmad, nägid sa taevalaotusel igihaljast taluheki rohelist tippu, mis köitis su meeli. Nõnda ma ennustasin sulle, et sinu kodukogudus saab olema kirikus, millel on osaliselt roheline pikk torn: „Väetite ja imikute suust valmistasid Sa enesele kiituse. Aamen“