Jõudmata küsida, mida tüdrukul mureks, hüüab ta juba eemalt: „Onu, palun, tulge appi, lehm poob ennast ära!“ Pööranud pilgu lehmakarja suunas, näen õõvastavat pilti – joogiveetsistern, millel tagaosas automaatjaotajad, on tiisel püsti taeva poole ja lehm ripub selle otsas. On selge, et loom on tiisli otsa kinni jäänud.

Haarasin mõned tööriistad, mida igale vene autole üsna lahkesti tehase poolt kaasa oli antud – ja jooksime sündmuspaika. Loomal oli hing kinni, ainult korises ja rabeles meeletult. Kett ta kaelas oli niivõrd tugeva pinge all, et lahti lõastada mitte kuidagi ei õnnestunud.

Rauasaag oleks päästnud, aga seda tööriista mul ei olnud. Hakkasin lõaketti lähemalt uurima, kuni leidsin koha, kus kaks ketilüli olid omavahel traadiga ühendatud. Püüdsin näpitstangidega seda traati lahti harutada, aga ega see ka lihtne polnud. Ühenduskoht oli just looma kaela ja tiisli vahel.

Lõpuks õnnestus jätkukoht lahti ühendada ja lehma kogukas keha prantsatas maapinnale. Masseerisime looma haiget kaela ja lehm hakkas tugevasti lõõtsutades jälle hingama.

Tüdruku ütluste järgi olevat lehm hakanud ennast vastu tiislit sügama, mille tagajärjel joogivee mahuti tugijalg alt ära vajus ja tiisli püsti tõstis.

Kas looma tervis taastus, sellest ei tea ma midagi. Tean vaid seda, et lehmakari kuulus kaarma kolhoosile. Kes oli aga see vapper karjane?