kalamehejutt: Kole Krokokonn

 (2)
LÕHE
LÕHEFoto: Ingmar Muusikus

Vesi oli täiesti läbipaistmatu. Lohistasin jalgu mööda põhja, et mitte mõne nähtamatu kivi otsa käpuli käija Oli tormi olnud ja mudane põhi andis oma häguse panuse.

Mul oli ainult üks võrk sees. See tähendab, et kaks kolmekümnest juppi on otsakuti sõlmitud. Kokku on üks võrk. Lõhe armastab selget vett. Ja siin ma nüüd komberdan nagu mudatiigis. Põlvist saadik vees. Olin peaaegu võrgutähiseni jõudnud kui vesi lõi kobrutama ja kollaroheline krokokonn endast märku andis.

Mul süda jõnksatas sees. Ta oli ikka kohutavalt suur ja ma jalgupidi vees. Mis siis, et veealused püksid jalas. Aga ikkagi jalgupidi. Niisugusel elajal jalg ära ampsata pole mingi kunst. Hirm oli. Natuke võttis aega, et aru saada – see elukas oli minu võrgus kinni! Kuidas ta küll sinna mahtus? Võrgu silm on viiskümmend viis. See siin on aga tõsise alligaatori mõõtu. Nii palju kui sogane vesi aimata laskis. Ja siis tuli kalamehe kohta täiesti enneolematu mõte – läheks ta minema! Oleks rahu majas. Ja hirmust lahti. Poleks vaja jännata. Võrgukasti ta nagunii ei mahu. Mis ma temaga peale hakkan?

Siis tulid hasart ja loomulik ahne kalamees tagasi.. Kuigi vesi kobrutas ja kees, paistis nii, et elukas ei pääse lahti. Ainuke mõeldav viis teda kätte saada oleks ta kaldale lohistada. Sinna on kuskil nelikümmend meetrit. Võib-olla õnnestuks? Sõlmisin tagumise kolmekümnemeetrise võrgu lahti ja võtsin kroko kaldapoolse võrguga kotti. See tähendab piirasin ümber ja hakkasin aeglaselt kalda poole liikuma. Mina ees ja tema märatsedes järel. Tal instinkt töötas. Mul ka. Äkki läheb ära? Jõudu juba sellisel kalal on. Kätega kinni ei pea. Mõtlen ja lohistan tasakesi võrku. Koperdan veealustel kividel ja käin käpuli. Enam pole ettevaatuseks aega. Võrgu tõmblemine selja taga annab mõista, et elukas on ikka veel kinni. Kauaks?

Seotud lood:

Olen üleni märg. Sügisene vesi ei ole eriti soe. Higi voolab. Millegipärast ei usalda ma teda seljataga kuivale lohistada. Ei tea miks. Et kaldakivid võivad kala võrgust välja rebida? Igatahes kuivale lükkan ta enda ees. Jõuga. Prillid lendavad peast. Ise käpuli meres. Aga kala on kaldal! Käes!

Siis käin mööda küla, et leida nii võimsat kaalu, mis selle eluka üles kaaluks. Küll proovime lastekaaluga, küll vanainimeste kaaluga. Et võtan kala sülle ja siis lahutame minu kaalu üldkaalust ja saame teada. Midagi ei tule välja. Jändan terve pärastlõuna. Kuni selgub, et lõhe kaalub seitse kilo.

Oleks võinud kodus ära kaaluda. Mul sihuke kaal täitsa olemas.