Kas olete kohtunud nagu mina, silmast silma, Eestimaa metsade kõige saladuslikuma ja kaunima loomaga - hirveprintsiga keda, eestirahva muistendites kutsuti "metsavaimuks"? Või olete leidnud soostunud, metsikul maastikul ootamatult 8kg kaaluvad hirveprintisi kolju koos 14 harulise sarvekrooniga, mida vaevalt jaksad üles tõsta? Meie leidsime...isadepäeva kingituseks! Olime hirvesarvi näinud varemgi, kuid need kuulusid metsakuningale endale. Oli teda tabanud ahne, trofeed jahtiva jahimehe kuul või saanud loom surma ränkades pulma võitlustes, jäi saladuseks. Nii uhke ja suure looma olemasolust meie kodukandis polnud isegi kohalikud jahimehed teadlikud olnud- õigusega kutsutakse teda"metsavaimuks", sest tal on nii suure looma kohta imeline omadus hääletult ja silmapettena kaduda ja aasta läbi märkamatuks inimestele jääda kuigi läbib suuri vahemaid. Kuid uhke savekroon sai loodusmeeste käest hõbemedali ja meenutab meile alati neid väärikaid peidulisi ja tarku loomi keda uhkusega võib meie metsade printsideks kutsuda.
Kas olete käinud augustikuu ebamaistel, udusse mattunud mereluidetel? Kus tuulevaiksel aovalgel järvekaisel on kaetud üleni, pärlendavatest, ämblike keerukatest mustrites koosnevatest hõbeniitidest võrkudega, mida esimesed päiksekiired hõbedaselt ja klaasjalt kiirgama süütavad? See on kui IME! See on kui kõige kõrgematasemlisem valguse- ja materjali installatsioon kus tuhanded filigraansed , udupiiskadest pärlendavad, siidjad niidid moodustavad suuremaid ja väiksemaid mustrite sõõre, kattes kogu kaislate puhmastike pealispinna.

Kas olete kuulnud, veel külmal, varakevadisel hommikul, pikalt rännult tagasi jõudnud sookure, üle väljade kajavat, rõõmuhõiget-ma olen tagasi!, mis külmavärinaid tekitab ja südame erutusega täidab - kevad!? Või kas olete näinud sookurgede lembetantsu väljavalitule paarilisele-kui graatsiliselt ta tantsiskleb ja kui aupakklikult ta kummardub-ilma, et see sinus eneses ei tekitaks oodi armastusele!? Või olete kuulnud kurblikke, igatsusi täis noote kurgede trompeteerimisel augusti kuu varahommikustel põldudel? Juba 10 aastat on see mu suvelõpu äratajaks mu magamistoa akende all hommikul kella viie aeg. Isegi unisena jään korrkas kuulatama ja kurbus laskub koos mingi seletamatu lugupidamisega mu hinge. Tekib küsimus, kuidas kured oskavad kevadel nii rõõmsad olla kojujõudmisel ja sügisel nii kurblikud enne kodust lahkumist ja meie ei oska oma maad ja loodust hinnata? Soovin mõttes neile iga aasta turvalist rändu ja olen iga kevad rõõmus nähes oma tuttavat hõbehalli, uhkete mustade sabatuttidega kurepaari kiviaia taga graatsiliselt kõndimast ja hõiklemas. Nad kuuluvad mu elu mustrisse nii kindlalt nagu aastaaegade vaheldumine, nad on nagu helisev kell ümbritsevale, mis annab märku suure kevade kohalolust ja kutsub kõiki teisi linde üles sügisrändele...peale kurgede lahkumist saabub tõepoolest ümbritsevatele põldudele ja maastikule haudvaikus!

Kas oled kunagi viibinud saja aastases lehtmetsas kus haavad, lepad ja tammed ja kased taevalaotusesse kõrguvad nagu puuhiiglased, mille lehestiku vahelt, taevast alla laskuvad päiksekiirte valgusniitide joad moodustavad kohati maapinnale laskudes kuldseid, haldalikke tantsuplatsi sõõre. Ja seal maikuus mets all ei kasva mitte ühtegi muud taime peale 30-40cm kõrgete piibelehtede, mille õied on rammusa niiske maa tõttu pöidla suurusesed! Piibelehe mets-nii ma seda lummust kutsusin, mitu hektarit vaid valgeid, vahaseid õisi täistikitud maapind nii, et umbrohigi ei suutnud seal kasvada. Ja see lõhn...sinna oleks võinud kohe altari püsti panna ja pulmi pidama hakata-pidulikkus oli lõhna ja valgus efektide tõttu täiuslik! Need on mu kodu ümbruse maagilised metsad millest küll kahjuks tänaseks on paljud raiutud ja maagja traktoritega tallatud. Kahju, et ei jõudnud seal piltigi teha nagu kavatsesin, enne jõudis inimkäsi sellise unikaalse muinasjutu lõhkuda... Ehk kunagi jälle, saja aasta pärast, saab keegi sinna kase otsa riputada kiige ja suurte sõõmudega joovastunult sisse hingata miljonite piibelhetede kordumatut lõhna ja kuulata, kuidas lähedal asuvast kotka pesitsusalast kostab kevadiselt erutatud kotkaste armatsevaid hõikeid ja tunda jälle seda maagiat, mis mina tundsin...

Kas olete näinud, kõrbelisel kuival ja lõõskavalt kuumal suvepäeval end mässituna peopesa suuruste pääsusabade parve, kes euroopas ja isegi Eesti on muutunud reostuse tõttu ohustatud ja harva kohatavaks liigiks? Või olete näinud mõnel harval aastal, kui kuumad ja põuased ilmad meelitavad korraga välja parve kreemjalt valgeid suuri põualiblikaid, mida enamik inimesi liigina Eestis ei tunnegi? Need suured, vanilje karva olevused moodustavad pruunide kõrte taustal ergutavid värvi kontraste, kuid ära lase end petta, et saaksid neile küllalt ligidale hiilida, et seda ilu kaua imetleda, nad on pelglikud ja lendlevad graatsiliselt kiiresti järgmisele kõrrele. Kas oled märgand fantasiliste, pruunides -oranzikates, toonides haruldast teelehe-mosaiik liblikat vihmamärjal päeval, kastetilku täis kõrrel tiibu kuivatamas? Või märgand vaimustunult rohelise roo taustal ringi lendlevat põlevalt oranzide tiibadega kuldtiiba või teadsid, et Eestis lendab ringi ka smaragdt roheline liblikas kelle tiiva küütlev roheline värv su jahmatama paneb ja kelle liiki sa määratagi kohe ei oska?

Kas oled istund lõõgastunult oma suvise veranda ripptoolides hommikukohvi juues ja abikaasaga vesteldes ja näinud kuidas rebase kutsikas uudishimulikult pea kõrte vahelt välja pistab ja sinu häälele reageerimata teeb tiiru ümber su istumis paiga, et siis taas hääletult kõrte vahele varju kaduda. Nad on meie iga suvised kaaslased, sest rebaseema arvates on meie lähikonnas just see kõige turavalisem koht kutsikaid kasvatada. Nii me oleme nedega harjunud ja vahel põrkan nendega kokku pesu kuivama viies või maasikaid korjama minnes, mida kahjuks nendega paratamatuse tõttu jagama oleme sunnitud. Õhtuti aias jalutades hiilivad nad mul rohu varjus tasase, reetliku sahinga kaasa, kuid sellise jälitamisega harjub. Samamoodi nagu harjusime hirveemandaga, kes oma poja meie aias üles kasvatada otsustas ja muutus nii julgeks, et meid nähes enam jooksugi ei pannud vaid hoopistükkis pani nahka kogu mu roosiaia kümmnekonna roosi kõik õied ühe ööga???

Või räägiksin moonipõldudest, mis pea iga aasta mu maja neljast küljest ümbritevad mattes meid suurde hinge matvasse õitemerre, mis tuules õõtsudes hõõgub ja su suvepäevad millekski ebamaiseks muudab. Või rääkida eelmisel aastal leitud seninägemata moonipõllust kus rinnuni moonid olid pea väiksesõrme jämeduse varrega ja pea 80 cm kõrgused, ja moone oli nii tihedalt, et põllust läbiminek oli võimatu. Ja see ergav, kirglikult punane õite lummus pani meid taas ja taas fotoaparaati haarma, et see ilu mälestus me aju kõvakettalt kunagi ei kustuks ega me ei saaks öelda, et ma pole näinud Eestimaa ilu ja elu imet!

Võiksin veel rääkida maikuust, kui toomingad oma õite lõhnaga ööd vallutavad ja kus tahaks seda vürtsikat, elujanu ja romantikat täis lõhna purki salvestada, et seda siis hallidel, sombustel talvepäevadel võtta ja nuusutada, et meenutada - elu on elamist väärt! Ja lõpetuseks võin veel meenutada esimesimesi sooje maikuu öid kus õhtud lõhnavad nii hõrgult, et tuppa magama minna on võimatu ja kus tahaks õues kaua kaua seista ja kuulata, mu õue igas neljas nurgas, toominga võsas laulvaid ööbikuid ja endast läbi lasta nende kirglikke vile trillereid ja stroofe ja unustada kõik valu ja kogetud halb ja tunda armastuse puudutust.

Kas teadsite veel, et kuldnokk ei ole esimene kevadkuulutaja Eestis vaid minu jaoks hoopis kodukakk, kes veebruari kuu õhtutel, juba veidi kevadiselt lõhnavatel õhtutundidel, veel linnuhäältest tühjas metsas, pesitsemis territooriume välja kuulutab. Võiksin rääkida veel imedest kui metsa ääres vaikselt seistes korraga vaid meetri kõrguselt ja hääletult kakk üle su pea libiseb või helesiniste kiilide lennust mererannal, või maast äkitselt parinal lendu tõusvaist nurmkanadest või valge lumemaastiku kohal liuglevast lumekakust või autotee ületamist ootavast ilvesest, kuid jätan need imed igaühe enda leida ja avastada. Sõbrad eestimaa loodus on imeline ja avastamist väärt!

Ja kui Te nüüd arvate, et olen põline maakas ja metsataja, siis teie pettumuseks olen sündinud linnalaps ja elanud linnas 28 aastat ja olnud olemuselt üsna linnatibi kes vaatab, mis ilus selga ja jalga panna ja kuidas peen ja glamuurne välja näha. Olen nüüdki olemuselt see sama, kuid lisaks olen avastanud endas teise metsikuma poole, mis tahab seatud piire ületada ja neist tardumustest välja kasvada. Minu jaoks sai avastusretkele tõukajaks elukoha muutus- elamaminek merelähedale vaiksesse piirkonda keset põlde ja metsi ja soid. Mõte on selles, et võime end avastada uuest küljest ja end ümbritsevaga uuel moel seostada ja suhtestada. Võime endas avastada salajasi hingeavarusi ja igatsusi täis peod ,värvide, lõhnade, ilu ja mõõtmatuse järele, mis ei tule tehastest ega poodidest vaid metsikutest paikadest, mis jagavad meiega andunult omi saladusi, kui vaid olla kannatlik otsija ja kuulaja. Nii olen avastunud endas taas, üle pikkade vaikuse aastate, kunstniku mille olemasolussse ma enam ei uskunudki saades pidevat inspiratsiooni ümbritseva looduse rütmidest ja salapärasusest, värvidest ja tonaalsustest, kooslustest ja rütmidest, mustritest ja häältest.Looduses leiad veel hästi säilinud loomulikku ilu ja õrnust, loomulikkust ja aus olemist mille Jumal ja Looja on sinna salvestanud igavesest aegadest igavikuni. Usun, et see on muutnud mind paremaks ja elu avaramalt mõistvaks inimeseks. Eestil on juba oma Nokija-see on puutumatu loodus, mille olemasolust me kas pole teadlikud või mida me ei oska väärtustada täielikult ja ma kardan, et see võib kergesti kaduda enne kui järgnevad põlved seda kogeda saavad.