Kes oskavad ja tahavad elada nii linnas kui maal, saavad alati hakkama, olgu tegemist mistahes valitsusega

 (2)
KARTULIVÕTT JÄRVAMAAL
Foto: SVEN ARBET, Delfi/Eesti Ajalehed

Kui inimene vähegi viitsib tööd teha, pole ta elul häda midagi. Minu mees ütleb ikka: „Kõht täis, meel hea ja sitahais käib üle pea. Maainimene pole kunagi pidanud kõhu pärast muret tundma, kui käed külges ja siga lautas.“ Tänapäeval aga ei viitsita lihtsalt tööd teha. Küll hädaldatakse, et pole raha, palk väike, ei anta toetusi jne. Vene ajal tuli ise oma pere ära toita, ükskõik kuidas. Ei tohtinud nuriseda, et palk on väike ja see võiks suurem olla. Kuidagi tuldi ots otsaga kokku järgmise palgapäevani (kui seda oligi) ja saadi hakkama.

Selles vaatluses püüan ennast tagasi mõelda aega, kus elu oli palju teisem kui praegu. Samas saadi väga lihtsate vahenditega hakkama. Polnud arvuteid, internetti, telefone; raadiod, telerid, hiljem ka pesumasinad ja külmutused olid igapäevases majapidamises üsna harv nähtus. Riiete ja toiduainete valik oli väike, tihti võis pidudel kohata mitut naist, kes kandsid ühesugust kostüümi või kingi. Kuid see oli hetke mood ja selle üle oldi uhked. Sa olid ju nõukogude inimene ja sa ei tohtinudki teistest erineda. Pean ütlema, et mina tundsin end kord küll väga ebamugavalt 1985. aastal, kui majandi nääripeol minu kõrvallauas oli mulle tundmatul proual täpselt samasugune kleit, isegi värv oli sama. Ka juba siis taheti olla pisut teistsugune, teistest erinev. Peale seda pidu hakkasin endale palju rohkem riideesemeid ise valmistama. Õmblusoskused olin pärinud isalt ja neid tuli ju kasutada.

Seotud lood:

Linnaelu oli muidugi huvitavam kui maal, sest paiku, kuhu minna, oli seal rohkem. Kinos oli palju erinevaid filme. Maal said näha ainult seda, mis pakuti. Kurvastusega meenutan keskkooliaegseid jõule, kui ei tohtinud kirikusse minna. On ju jõulud olnud meie peres terve elu erilise tähelepanu all. Kui läksid, siis nuhid panid nimed kirja ja teatasid sellest hiljem kooli juhtkonnale. Muidugi me läksime 1982. a jõulude ajal, sest kirik oli puupüsti rahvast täis ja me olime ennast rätikutega ära maskeerinud. Ei mäleta, et keegi meie nime oleks kuskil maininud. 1986. a jõuluajal viisin Viljandi kolooniasse väikese kuuse ja õppealajuhataja Vello Särev ei lubanud seda raamatulaost enne klassi viia kui vana aasta õhtul. Siis olid tööpäevad mingi ajani ka laupäeviti.

Kui abiellusin, õmblesin juba ka mehele ja lastele. Valmisriided olid kallid. Peale selle tulnuks neid linna ostma minna ja terve päev ära raisata. Palju lihtsam oli neid ise valmis teha. Mees sai 1988. a kevadeks õhukesest sinakashallist laigulisest riidest püksid ja pintsaku ajakirja Siluett lõikelehtede järgi. Olin titeootel ja kuna käed pidid kogu aeg käima, otsustasin ka endale seeliku õmmelda. Mul käis see moeajakiri väga pikka aega. Tellitud aastakäigud on kõik alles. Vanemaid olen isegi juurde muretsenud. Samuti Eesti Naisest sai põnevaid lõikelehti ja moode. Lisaks huvitasid mind kui pikajuukselist igasugu juuste moed. Vahel õnnestus mõne suurema linna kioskist osta välismaist noorte ajakirja NBI. Sealt lõikasime välja huvitavamaid pilte. Tihti oli ajakirja keskel topeltsuuruses mõne kuulsa ansambli pilt. Need panin oma tuppa voodi kohale seinale. Pilte tuli vennaga jagada. Vahel sai pilte teiste sõpradega ka vahetada, kui mõni ei meeldinud. Kleepisin neid sageli laulikute ja märkmike lehtedele. Isal käis 70ndatel Vene ajakiri Ogonjok. Kioskist ostsin ka Ekraani, mis oli eestikeelne kinoajakiri (tutvustas vene filme).

Mina pean ennast ikka rohkem maa- kui linnainimeseks. Nõukogude ajal oli mõlema osatähtsus ühtviisi suur. Maaelul olid oma head ja vead: puhas loodus, puhas õhk, vaikus ja rahu, mis linnainimest enamasti maale meelitasidki. Kui tegemist oli pirtsakama nõukogude linnakodanikuga, ei pruukinud talle meeldida maaelu rõõmud, nagu välikemmerg, elektri puudumine, halb bussiühendus, tolmused teed, külapoodide viletsam müügilett võrreldes suurte linnapoodidega jne. Kuid maalt toodi väga palju vajalikku kaupa linnalettidele. Sealt saadi või toodi linnapoodidesse müügile enamus toiduaineid ja linnast osteti ülejäänud – toiduained, mida maalt ei saanud (sool, suhkur, tangained, peenemat sorti maiustused karpides jm), igasugused tekstiili- ja majapidamiskaubad, ehitusmaterjalid, medikamendid jne. Kui maal oli tuttavaid või sugulasi, võis saada linnakeldrisse puhta loodusliku köögi- ja puuviljalao. Ma ei mäleta, et oleksime vene ajal puu- või juurvilju külmutanud, teinud toormoose, soolanud tilli jne, nagu seda nüüd tehakse. Ikka vekkisime kurke sisse ja tegime hoidiseid ning mahlu. Külmutuse muretsesime 70ndate alguses ja see oli võrdlemisi väike. Seal hoiti selliseid toiduaineid, mis kiiresti riknesid. Suvekuudel, Tapa-vanaisa juures olles, viisime enamus toiduaineid maja all olevasse keldrisse (munad, piimatooted külmas, liha ja kala soolatünnides, värske hapukurk ja seened purkides vajutuse all, värske hapukapsas aga tünnis vajutuse all). Külmkappi seal polnud. Vanaisa maja asus pisut keskusest eemal, linna servas. Tal oli Eesti ajal olnud ümbruskonna kõige suurem talu, mis Vene võim ja valitsus ära võttis. Raske töö, higi ja vaevaga uudismaast põllumaaks tehtud maa kandis lõpuks head saaki, sina istutas ta peale metsagi. Siis leiti, et seda maad on vaja autobaasil ja sõjaväel. Tema käsutusse jäi vaid pisike aiake. Ka osa puid-põõsaid raiuti maha, tehti peale asfalt. Aiake piirati kõrge taraga, mis meenutas justkui vanglamüüri ja tegi aia pimedaks. Juba pikka aega kannab Tapa linna nimetust ja ei tuleks nagu selle pealegi, et seal kunagi võisid üksikud talukesed asuda, rajajaiks meie esivanemad …

Suuri talvevarusid linnainimene ei muretsenud. Kui oli vaja, sõideti kord kuus või siis, kui toidupoolis otsas, maale ja toodi lisa. Kott kartuleid, mõned kapsapead, ämber porgandi-peedi ja kaalidega oli paras korraga toomiseks. Linnas tuli käia ka eriarstide juures. Maal sai heal juhul ravida kergemaid hädasid. Muidugi kasutas maainimene ära looduslikud ravimisvõimalused ja selle võrra jäi ju raha taskutesse rohkem alles. Võrreldes praegusaja kaubanduskettidega oli minu arust nõukaajal maapoodides esmatarbekaupu rohkem müügil kui praegu. Loomulikult oleneb tänapäeval kõik pakkujast ja sellest, mida poeriiulid võimaldavad pakkuda. Nõukaajal laiutasid lettidel igasugused kaubad, ka need, mis olid moest läinud või mida maainimene ei vajanudki. Allahindlusi ma nagu ei mäleta. Lõpuks vist kõrvaldati see ära ja toodi uus kaup (mida maainimene vajas) selle asemele. Defitsiitne kaup sai ruttu otsa ja et seda veel saada, tuli kasutada kõikvõimalikke tutvusi. Enamasti käis see vahetuskauba alusel, näiteks kui sa elasid suurema veekogu ääres ja peres oli kalamehi, andsid angerjat või muud head kala (ka isetehtud sprotte), müüja aga leti alt vastu peenemat sorti kingi, banaane, apelsine või ananassikomme.

Paljud nõukaajal tegutsenud suurtööstused on tänaseks lõpetanud oma tegevuse või jätkanud mõne muu tootmisharuga. Näiteks tooksin Sindi suurvabriku, kus valmistati kõikvõimalikke kangaid laia Venemaa tarvis. Olen selle hoone hävingust kirjutanud muuseumile mõned aastad tagasi Eesti tooteid kirjeldades. Käisin siis ka kohapeal pilte tegemas ja kohalikus muuseumis materjale uurimas.

Lugu avaldatud koostöös Eesti Rahva Muuseumiga.