Töötegijad ja oma pere hakkas lõunast kõhutühjust kurtma ning mina kadusin kööki süüa vaaritama.

Pere söönud kutsus ema, et tule nüüd ise vaata ka seda kivi.
Mis tast vaadata, imestasin mina. Kangutage kivi välja ja visake metsaserva kivihunnikusse. Läksime siis peenraveerde ja oh hullu, kivi oli umbes poole meetri sügavuselt lahti kaevatud aga mõõdust sotti veel ei saanud. Mis siis nüüd? Aiamaa ära songitud , kivi keset kena mullamaad ja mõistus otsas!

Vennake oli kuhugi kadunud. Jätsime kivi sinnapaika ja võtsime emaga kõrvalt vaolt kartuleid edasi.

Peagi kuulsime traktorimürinat ja nägime meie aiamaa poole vuramas säravsinist kopa ja sahaga Bellarussi. Roolis habemes mehike ja kõrval kõõlumas minu vend. No mina lasin jalga. Süda värises sees. Keeravad minu suure vaevaga rajatud aiamaa puhta segi!

Paar tundi kõva müristamist ja nügimist ja trügimist. Vend hõikas, et tulge kaema, kas siia võib selle kivi siis nüüd panna või?

Aiamaast kümmekond meetrit lõunapool lamas kuuse ja kadaka varjus lai ja lame põllukivi juba enne. Traktor koos kahe siiralt õnneliku mehega olid aiamaalt leitud kivi nüginud selle lamaja kõrvale. Pilt neist kividest oli ja on kaunis tänaseni. Nagu peakski nii olema. Nüüd kasvavad kivide ümber lisaks ka lilled. Poistel oli kus ronida ja hullata. Ikka sai ja saan tänagi ka ise mööda minnes kivi patsutatud ja mõttes ema sõnu meelde tuletada – no too sealt kuurist ometi see labidas ja kaeva see kivi siit välja.

Traktorist sai tasuks talongiviina. Kõik olid õnnelikud.

Olemas on pilt pere kolmest poisist kivi otsas poseerimas. Täna on samas turnimist õppimas lapselapsed! Meie kodu! Me kõik armastame oma kodu!