Kuidas talus saunas käidi
Vanaisa, Mihkel Oinus (pärast 30. a Ojamaa), ostis talu Ahja mõisnikult 1898.a. Asus see Noorits-Metskülas, ca 4km Mooste mõisast. Oma testamendiga pärandas talu ühele poegadest Elmarile. Peres oli 10 last(7 poega, 3 tütart). Minu isa, Elmar, jäi taluperemeheks kuna vanaisa leidi, et ta on põllumees. Hooned ehitati algul küla keskele, mina mäletan hooneid, mis olid ehitatud eemale. 1930-te aastate paiku. Oli olemas rehielamu, mille otsas rehetuba, avar rehealune, vankrite, regede hoiuruum, aganik ja käimla hoone otsas.
Tahan rääkida saunadest. Lapsepõlvest mäletan sauna, mis oli umbes 100m kaugusel majast. Hooned olid ju puust ja lähemale ei tohtinud ehitada tuleohutuse pärast. See oli ristpalkidest suitsusaun. Keris oli suur ja võttis suure osa ruumist, oli täidetud kividega ja need tuli kuumaks ajada. Kütet kulus palju, ligi 0,5m3. Kogu aeg tuli silma peal pidada, kütet lisada. Laval oli 3 rida laudu, kõige kõrgemal need, kes armastasid kuuma leili, naised lastega allpool.
Saunal oli üks aken, kuid saunas käidi õhtul. Valguseks oli siis klaasiga latern, ääres pingid, millel puust pesunõud(ümmargused või piklikud), hiljem ka plekknõud. Riideruumis pingid istumiseks ja „tossuluuk“, kust sooja lasti saunaruumist. Kasutati kodus keedetud seepi. Pärast sõda ei olnud teist saada. Raskusi oli ka seebikivi leidmisega, et oma sigade rupskilest, rasvast seep keeta. Seebikeetmine toimus taluköögis.
Saunavihad tegime ise. Metsast toodi noored kased ja kodus tehti vihad valmis. Neid tuli teha 50 paari, pidi jätkuma kogu aastaks. See oli suur töö, tegijateks lapsed koos emaga. Ikka „küünarkarvast, peotäis paljast“. Viht pidi olema küünrapikkune, kohev ja ühtlane. Peotäis paljast – lehtedest puhas, et mõnus pihku võtta. Kuivatati aidas puulattidel, kuivad toodi sauna peale.
Vesi võeti õues asuvast kaevust, see tuli isal-emal tuua suures puutoobris kaelkookudega, kuum vesi taluköögist. Raske neil oli, kuid nad kunagi ei nurisenud. Kalli-kalli neile veel tagantjärgigi, sest tollal ei osanud alati tänadagi. See oli nii loomulik, nii tavapärane. Alati oli kõik valmis: saunalinad ja pesupang puhta pesuga. Meid oli kolm, viidi meid süles või kelguga, hiljem sibasime ise.
Pärast sauna tundus kõik nagu uus: loodus lõhnas, eriti kevadel, pärast sooja vihma, talvel lume järgi. Kui olime puhanud, siis sõi kogu pere koos. Sageli oli selleks „paksud kapsad“ s.o kapsad keedeti sealiga, tangudega. Juurde kartul ja piim. Muidu kuulus siia kodus küpsetatud leib ja sai.
Saunas suitsutati ka liha, et perel oleks midagi võtta. Tavaliselt tapeti aastas 2-3 siga, soolati ja et liha paremini säilitada, tuli see suitsetada. See oli suur ettevõtmine. Liha oli ettevalmistatud, soolatud ja lõigatud parajateks tükkideks. Siis nõrutati, kinnitati külge nöörid, riputati kerise kohale. Alla pannid rasva jaoks. Ahjul köeti tugevamalt, siis hiljem nõrgalt tasase tulega 3-5 päeva. Ja liha, mis sellest tuli, oli maitsev, püsis hästi, lõhnas, hästi sooldunud. Oluline oli hea säilivus. Ega sellist liha siis iga päev söödud, aga töömeeste söögilauda kattis hästi. Ja milline lõhn saunas!
Saun oli mõnikord nagu pelgupaik. Ka tollal oli külas mehi, kes alati ei mõistnud naisi või oli nende pea liiga soe. Siis kuulis ema kui mõni naine oli meie saunas peidus olnud. Sauna said kõik sisse, uksi ei lukustatud, ees oli vaid puupöör.
See juhtus pärast sõda. Kord õhtul kutsus ema mind endaga kaasa, mõnisada meetrit eemal oli laotud riita katuselaastud maja katuse vahetamiseks. Selle riida juures istus noor tüdruk ja nuttis. Ema oligi nuttu kuulnud kui ta laudas loomi talitas. See oli noor kena tüdruk, kes ilma kohta liiga õhukeselt riides. Selgus, et ta oli ingeri tüdruk, kes kodunt välja viidud, vanematest ei teadnud midagi. Palus sooja ja veidi süüa. Sooja sai ta sauna esialgu, sest tallu ei juletud esialgu võtta. Käisid kontrollid ja siis oli pahandus majas kui kedagi leiti. Süüa sai ta muidugi, sest maal toidupuudust ei olnud. Hiljem isa vallas kuidagi klaaris ja ta jäi meile pooleks aastaks kuni leidis kaasmaalasi. Hiljem saime talt kirja Karjalast.
Saunaga on seotud ka üks ebameeldiv seik, millest kuulsin alles hiljem. Kõrvaltallu toodi vangid. Nimetan neid nii, sest tegelikult olid nad süütud inimesed, kellel oli kas suur suur talu, kes varjasid omakseid kodus, kellel olid pealekaebajad, kadedad naabrid jne. Neid valvama toodi venekeelsed sõdurid. Kuna see kestis nädalaid, tahtsid sõdurid ka saunas käia. Selle talu saun oli lagunenud ja nii hakkasid saunas käima meil. Ei lugenud miski, et meil olid väikesed lapsed, vanu.
Sauna köeti iga päev. Jahutamise aega ka ei antud, oli juba süttimise oht. Isa oli väga mures pere ja tuleohu pärast. Aga leidus nõuandja: „Viska kerisekivid laiali ja ütle, et saun on katki! Nemad ei taipa midagi ja remontima ei hakka!“ Ja nii läkski, saun jäi püsima.
Saunal oli tervise hoidmises tähtis koht. Vanasti talutööd olid rasked, tolmused n. Linatööd. Lina kasvatati palju. Sellistel päevadel köeti iga päev sauna. Ka valutavad lihased „pehmitati“ saunas. Vanaema 10-st lapsest nii mõnigi toodi ilmale saunas. Saun oli püha koht. Kui teised olid saunas ja keegi tuli hiljem, siis sooviti „Jummal sekka“ ja vastuseks „Aitüma“ või „Jummal häämiis“. Ja kui saunast tuldi anti „Tänu Jumalale ja saunakütjale“.
Elu läks edasi. Algasid maaparandustööd ja siis jäi see saunake ette. Kui uuesti maale tulin, oli saun lammutatud ja teel sõitisd juba autod, traktorid jne.
Aga maainimene on harjunud saunaga. Isa koos vanema pojaga ehitasid sauna reheahju. Reheahi oli ju väga suur ja seisis otstarbeta, kasutamata. See tundus algul võimatu, kuid on töökorras siiani. Keris tehti sarnane soomeahjule. Pesemiseks ja leiliks jätkus ruumi, pere oli ju palju väiksemaks jäänud. Elekter oli sees, andis valgust ja aitas vee sisse tuua. Riideruumi vaja ei olnud. Lina ümber ja läbi köögi, otse tuppa. Oli mugav, kuid saunaromantika kadus.
