Selles külas on nii, et kui hoovi peal ringi liikuda, näeb vaevu ära teise naabri suitsu, ja kõigil on kõigi mobiilinumbrid – sest maaelu eraldatuses on see vajalik. Suured tegemised ja tööd on teada ja tehakse ühiseltki. Alati on keegi, keda appi paluda, sest teine kord oled ise paluja rollis. ´

Üks väga iseloomulik hetk igapäevaelust: ühes peres oli mure vesiseks muutunud noore metsa pärast, teises soov kalatiike laiendada ja kolmandas koprad tiigist kätte saada. Kõik need soovid nõudsid kogu küla rahva osalust. Mõeldud-tehtud. Nädalavahetustel, kui lapsed linnast tulnud, seisid tee veertes tohtri džiip, jahimehe Niva ning laste linnamaastur – kõigil pagasnikus saed ja ketid, viilid ning küttesegud; neli saagi undasid, puujurakad kukkusid, oksaprahi lõke lõõmas ja metsas müttasid metsakäruga traktor palgipuudele ning käruga traktor ladvajuppide kütteks kokkukorjamiseks. Igal osalejal oma masti riided ja riistad – tohtril viimase peal saemehevarustus ja kaitsekiiver ning mitu erinevat saagi, mille vahelt valida; metsatraktorimehel läkiläki ja päevinäinud rohelised töötraksipüksid tihkelt suure kõhu peal, sigaret hambus ja vildid jalas – tema vedas ja langevate puumürakate alla jääda ei plaaninud; noorperemehel langetuslabidad ja -ketid ning korralik palju töötunde näinud metsakiiver, oksi tassiv naispere kandis punast või oranži ja siblis kas põllule või metsa, vastavalt saemeeste käsklustele. Oksapõletuskuhja tuhas küpses ühine lõuna – tuhakartulid keldritest ja käntsakas naabri laudast lihaks tehtud lambast. Nii sai võsasest soost tulevase kraavi põhi. Nelja maa piiril tehti tööd: metsaveotraktoriga viidi ühe naabri õuele tema puud, teise naabri õuele ja kohalikku saeveskisse lauaks teise naabri puud, kolmandast naabrist vedajaga jagati palgid töövaevaks, valla teelt koristati langetaud puud ühisjõududega nii, et postiautogi ei jäänud toppama ning kevadel kaevas kopaomanikust naaber kraavi, millega kuivendati kahe naabri metsad ning kolmas sai kätte koprad ja naljas süvendatud kalatiigid.

Selline on üks ettevõtmine ühe küla elus. Küla südameks need inimesed, kes selle moodustavad – kõik omavahel naabrid, oma mõtete ja tunnete ja soovidega, ent üksteist arvestavad ja üksteisele abiks, sest nii saavad asjad tehtud – vorst-vorsti vastu.