Oli ilus hommikupoolik selles talus. Toimetasin toa-vahet söögi tegemise ja beebiga. Väikemees oli õuel ametis oma mängudega. Äkki ei näe enam last õuel! Kui otsimine ei anna kohe tulemust, satun varsti paanikasse. Tagapool on suur mets, kaev, kraavid ümberringi, kuigi kuivad sel ajal. Jooksen ka paarsada meetrit eemale naabrimemme juurde. Mees tuleb koju lõunale. Ei mäletagi, kes leidis varsti lapse majast 15-20 meetri kaugusel sügavast kraavi põhjast. Poisikene oli väga rahuloleva näoga istumas ja endale mingi topsikuga kraavi põhjast liiva sulle ammutamas.

See lugu oli samas aasta või paar hiljem, kus suvine õhtupoolik, päike juba madalal. Äkki näen metsa ääres põllul suurt põdrapulli söömas. Näitasin oma poisikestele looma ja võtsin nad käekõrvale, et läheme vaatame ligemalt. Läheme ettevaatlikult, tema sööb, siis märkab meid ja jääb vaatama, meie teda. Aga siis tuleb hoopis äkki tema meid vaatama ja mina kiiremini ja sõbraliku ja rahulikuna. Siis tuli küll päris suur hirm peale. Mis sul küll arus oli tulla väikeste lastega ja mis veel hullem – kandsin kõhus viimast kuud oma kolmandat poega! Küllap ma siis karjusin ja püüdsin nii kiiresti kui saime koju pageda, kuhu oli juba sadakond meetrit. Eks põder läks vist ka siis oma koju metsa. Hale-armas, ilus ja õpetlik lugu Pillapalu kraavidevaheliste põldude ja metsaga.