Mäletan, et lävisime hästi oma naabritega, Kala talu rahvaga. Sellest andis tunnistust ka meie talude vahelisele heinamaale sissesõtkutud lai teerada. Igal laupäeval toimusid meil ühised saunaõhtud, kord Liival, kord Kalal. Saunapäeval vaaritas vanaema tavaliselt riivikooki ja pärast põhjalikku ihupesu, istuti ühises sõõgilauas ja arutati ilmaasju. Siis võttis isa oma lõõtsapilli, istus oma uue maja trepile ja pillilood kõlasid üle Kõstrisaare. Et naabritalus oli kasvamas minuharja poisipõnn oli mul mängukaaslast kerge leida. Kala talu hooned asusid pea kõik ühe pika katuse all. Suve lõpuks oli see kõik värsket, lõhnavat heina täis topitud ja meil oli seal naabripoisiga mõnus peitust mängida. Oivo oli aga nutikas poiss ja oskas end tihti nii ära peita, et ma teda kuidagi üles ei leidnud. Siis kobis äpardunud mängukaaslane lakaredelist alla ja vudis koju, vanaisa Jaagule oma kurba saatust kurtma. Vanaisa võttis siis väikese viripilli põlvele, kiigutas ja laulis: "Kala poiss on kaka poiss, Kõstre Kalju kuku poiss". Selline õiglane hinnang kuivatas kui imeväel väikemehe pisarad.

Meie kodu lähedal, jõe ääres oli imeline looduslik metsapark, seda kutsuti Vilgissaareks. Pikal liivaseljandikul kasvasid mitmesaja aastased tammed, vanad pärnad, sarapuud. Kevadeti oli metsaalune lilleõites.

Selle idülli lõpetas suur sõda. Isa mobiliseeriti 1944.a. saksa sõjaväkke. Ta sõdis Vasknarvas, Krivasoos, Sinimägedel, sai haavata ja langes vaenlastele vangi. Ta suri 1944-45 a. talvel Karjal-Soomes Segeza vangilaagris.

Ma tahaks oma loos kirjutada ka oma onu Eduardist, kes oli vanaisa pere pesamuna. Onu jäi õnneks suurest sõjast puutumata, ta elas peaaegu 97 aastaseks ja sängitasime ta 2011.a. Kolga-Jaani kalmistule. Onu oli kuldsete kätega mees, tõõoskuste poolest võis ta ehitada maja üles alates vundamendist kuni korstnaotsani. Ta oli oma kodukohas tunnustatud puutöömees ja pottsepp. Kolga-Jaani ehitas ta oma poegadega üles kena kodu, paljud alevimajade soemüürid ja ahjud on tema laotud. Onu oli ka hea pillimees, tema armastatud pilliks oli viiul. Ta mängis Kolga-Jaani rahvapilliorkestris Tontar, kes on oma zhanris võitnud omal ajal ka esikoha.

Pensionipõlves on onu kirjutanud mitmeid lõbusaid-armsaid lugusid oma lapsepõlvest ja kolhoosielust. Siin on üks tema lugudest.

Lapsepõlve mälestusi meenutan ma ikka,
sest ma olen elanud ju elaaja pika.
Kõstresaare veetsin oma lapsepõlve aja
Vanajõe kaldal, seal savist tehtud majas.
Saar on minu lapsepõlve jälgedega kaetud,
saarest palju lõbu-nalja meelde on jäetud.
Saar on väga ilus, ta asub jõe kaldal,
ta metsaga on piiratud ja Võhmaperast algab.
Saarelt paistab Vilgissaar, mis asub kest luhta,
lõunatuul võib suureveega paadi sinna uhta.
Kui Vilgissaarde läed, näed igat lille liiki,
vaade suure veega nagu saar on kukkund tiiki.
Ei ole saarel enam metsa, ei hoia mina karja
ega mets tormi eest ka saart ei enam varja.
On ju tõsi kõik mis kuuled minu suust,
saarele on kasvama jäänud ainult Kala kuusk.
Kala kuusel saare ilu üksi hoida raske,
ladu tal on kummargil, ta otsib saarelt kaske.
Otsib, kuid ei leia, kask on kadund saarelt ikka
kase kohin kostis ära üle saare pika.
Mu tee läeb mööda kuuse alt, ta alla maha istun,
meenub minu lapsepõlv siit käbisid sai kistud.
Ka vanal sõbral möödas juba oma noorusajad,
nüüd tõustes mina tema oksast keppi vajan.
Ma tõusen nüüd ja aru saan, et vanaks olen saand,
nii märkamatult mööda läind on lapsepõlve aad.