Kui paadiga ligi jõudsin, sain aru, et kinni oli ainult üks. Hea seegi. Aga mida see teine seal teeb? Nad olid väikesed pardid. Ja teine ei lennanud ära. Tavaliselt panid nad parinal lendu kohe kui ennast rannal näitasid. Midagi on viltu. Kui lind ei ole ennast veel ära uputanud, siis inimlikust loomusest lähtuvalt harutad ta kaldal võrgust välja ja lased lahti. Mis ei tähenda muidugi seda, et ta homme sul jälle võrgus ei ole. Päris nägupidi ma neid ei tunne. Luiki küll. Aga parte mitte.

Ühesõnaga lappasin võrku paati ja imestasin miks vaba lind mind ei karda. Kui kinnijäänud vennikese võrguga paati vinnasin, ujus teine päris külje alla. Oleksin võinud tal palja käega kõri pihku võtta. Mõne aja vaatasin linnuga tõtt. Tema mind ja mina teda. Siis sain aru, et mul paadis on kas tema õde, vend või kallim ja et see ei ole minu saak ja ma ei tapa teda.

Tema teadis seda! Ja oli valmis ootama kuni ma ka sellest aru saan ja ta kaaslase lahti harutan. Ja ootaski. Ujus vahepeal paadi teise külge, et protsessi paremini jälgida, aga ikka käeulatuses. Nagu annaks mõista, et ta usaldab mind ja ei usu minust ilma peal midagi halba. Tema ootas ja mina harutasin. Kumbki ei ilmutanud mingeidki kannatamatuse märke. Ta vaatas ainiti minu poole. Mina harutasin ja tema ootas. Vesi oli peegelsile.

Umbes veerand tunni pärast poetasin ta kaaslase üle paadi ääre vette. Ei mingit tiibadega pekslemist ega põgenemispaanikat! Nüüd kõlkusid nad mul kõrvuti paadi pardas nagu vannipardid mürsiku lõbuks. Kuigi vaba vesi oli neil selja taga, tegid nad justkui tänuringi ümber paadi ja suundusid siis rahulikult lestasid liigutades avamerele.

Kas ma sel päeval kala sain või ei saanud - mitte ei mäleta.