Juhan sündis aastal 1906 pere teise pojana ja tema auks istutati kodutalu õuele tamm, et poiss ikka sama tugev ja tubli kasvaks. Tol ajal oli nii kombeks. Aga ei olnud sel talul õnne – peremees suri noores eas, jättes naise maha 5- ja 2- aastase pojaga. Mis nüüd edasi? Vapper naine otsustas võidelda oma laste ja talu eest, võttis sulase ja teenijatüdruku ning poisidki pandi tegevusse kohe, kui vähegi kaela kandma hakkasid.

Juhan läks kooli 9-aastaselt nagu tol ajal kombeks. Kolm kooliaastat oligi sel ajal tavaline hariduse mõõt, kuid nende aastatega õpiti nii geograafiat kui protsendiarvutust. Kui koolitee lõppema hakkas, juhtus midagi ootamatut. Koolmeister nõudis ägedalt ema kooli tulekut. Kui kästi, tuli minna. Jutt oli ootamatu: koolmeistri sõnutsi on poiss eriliselt terane ja andekas, peaks koolis edasi käima, temast võiks kord tark ja kõrgesti haritud mees tulla. Noor naine jäi sõnatuks, siis täitusid ta silmad pisaraist. Lõpuks sai keelpaelad valla ja seletas, miks see kuidagi võimalik ei ole, et ta on lesk, talus vaja tööjõudu ja eriliselt kiiresti kasvanud Juhan oli juba praegu peaaegu et mehe eest väljas. Nii see jutt jäigi.
Aga tõsi, Juhan oligi mehe eest väljas. Juba 15-aastaselt sõitis üksinda koormaga linna, müüs sea maha ja tuli suurte rahadega koju. Tal ju kukkus rehkendus välja märksa paremini kui vanemal vennal. Aastad möödusid, tamm võttis pikkust ja laiust.

Aga ka talu edenes, ehkki jäi ikka kehvapoolseks. Oli siin nüüd tamme võluvägi mängus või mitte, kes seda teab, aga Juhanist sirgus küla kõige pikem mees, suur ja tugev. Lõpuks leidis endale naiseks poole tunni tee kauguselt naaberkülast kena ja ontliku saunikutütre. Egas tol ajal naist-meest kaugeilt mailt ei otsitud!

Kui pulmad tehti, oli Juhan juba 28 aastat vana, naispool kolm aastat noorem. Ka vanem vend oli endale naise leidnud. Nüüd oli nende perekond juba viieliikmeline koos Salme ja Teelega.Värsked miniad tikkusid omavahel kergelt nägelema, naiste asi nagu ikka, eriti kui ühise köögi peal elatakse. Aga vana perenaise sõna oli majas endiselt seaduseks ja vähimatki tüli majas ta ei lubanud.

Vana maja asemele valmis 1936.aastal uus ehitis koos palkoni, iluaia, sirelilehtla, kirsi- ja õunapuudega. Vana perenaise juhatuse kohaselt pidi poegi koheldama õiglaselt – esimene ühiselt ehitatud maja saab vanemale vennale ja noorema venna maja ehitatakse järgmisena natuke maad eemale, laudad ja loomad muidugi eraldi. Sinnamaani tuli koos ühes majas edasi elada. Juhani maja palgid seisid korralikult riita laotult katuse all peatselt algavat ehitust ootamas. Aga tööd ja tegemised pressisisid peale. Maad künti tol ajal veel adra ja hobusega. Juhan muretses endale rootsi päritolu kahe hobusega veetava niiduki, mis oli tol ajal tubli tehniline progress.
Ajad muutusid. Suur sõda lähenes. Kevadel 1941. sünnitas Teele juba teise lapse, tütrele lisaks seekord poja. Juhan ootas oma pärijat, kuid Selma ei saanud ega saanud lapsega maha. Ämmaemand tuli koju ja kahtlustas, et laps on emakojas hinge heitnud. Pikemaaegse kannatamise järel sünnitas Selma surnud poja, kes nimetuna kohalikule surnuaiale maeti. Mis siis nüüd? Kuidas jääb siis talu pärijaga, kes uues majas kord elama hakkab ja elu edasi viib? “Ei iialgi enam”, teatas Selma otsustavalt, “ei iialgi enam ei hakka ma sinu jaoks poegima!” Oli selge, et see otsus on lõplik. Kindla sõnaga naine.

Juba kerkisid veelgi suuremad mured pea kohale - suur sõda tuli otse koju kätte. Saabus vene võim hirmu, vere ja pisaratega. Paljud said priipileti kaugele külmale maale. Aga kas oli siiajääjatel palju kergem? Nooremaid mehi hakati otsima igast seinapraost - Vene mobilisatsioon.

“See pole meie asi, kui Joss ja Aadu omavahel sõdivad”, ütles Juhan. Ja vennad ehitasid endale metsa loodusliku künka sisse onnid, õigemini punkrid, mille sissepääsud kaeti murumätastega. Öise hämaruse varjus läbi pimeda metsa hiilides käisid naised neile salaja toidupoolist toomas. Aga kasu sest oli, sest kumbki vendadest ei sattunud nende õnnetu 35 000 mehe hulka, kes esimese mobilisatsiooniga Venemaale viidi. Põllutöö ja loomad jäid nüüd kõik kolme naise õlule. Hakkama nad said.

Tulid sakslased ja mehed jälle metsast välja põldudele toimetama. Elu hakkas nagu endist ilmet võtma, mis aga osutus petlikuks ootuseks. Järgmise suve lõpul kuulutati välja uus mobilisatsioon. Siiski õnnestus fritsudelt ajapikendust kaubelda, vili ju põldudel võtmata, kui see koristamata jääb, siis poleks ju süüa kellelgi. "No hüva,"arvasid sakslased, "koristage vili ära, aga sügisel..."

Oktoobri pimedal õhtul saabus metsateed pidi hingeldav käskjalg: "Sakslased on motikatega teel, nüüd küll..." Mehed kadusid öhe oma metsapunkritesse. Tulid sakslased, vaatasid siin ja seal ringi. Kus mehed? Naised laiutavad õnnetult käsi, mehed kadunud juba tükimat aega. "Ja-jaa, aga pintsakud varnas veel soojad," nurisesid sakslased. Aga naisi püssi ähvardusel seina äärde ikka ei pannud. "See pole meie sõda, kui Aadu ja Joss omavahel sõdivad," arvas Juhan. Nii jätkus vennakeste elu taas metsapeidikuis emakese maa rüpes.

Pikk suur sõda ei tahtnud lõppeda. Kaos ja toidupuudus, linnainimesed valgusid maale sugulaste juurde või püüdsid oma vähest vara toidu vastu vahetada. Sellega polnud kannatuste mõõt veel täis. Tallinn põleb! Redelit pidi roniti katusele, jälgimaks kauge põlengu sünget kuma.

Suur sõda lõppes. Aga hirm ja mure mitte. Kolm maja külas jäi elaniketa, nende asukad said priipileti kaugele külmale maale. Peale neid sündmusi astusid kõik siiajääjad üksmeelselt kolhoosi. Lehmad-hobused ühistalli, mets ja põllud ühisomandiks. Salaja käidi suures laudas ikka “omasid” vaatamas, silitamas ja pisukest ninaesist andmas. Vastu kevadet polnud neile enam midagi ette anda. Lehmad kui luukered ei jaksanud omal jalgel seista, nii anti neile lausa puuoksi ette. Mõned ei söönud ja surid, teised suure näljaga sõid ja surid samuti.

Juhan pandi lausa kolhoosiesimeheks, ikka piirkonna kõige terasema taibuga mees, kes isegi protsenti arvutada oskas. Õnneks kestis tema “peadpööritav karjäär” vaid kolm kuud, siis leiti keegi “poliitiliselt küpsem” linnamees etteotsa.

Ega esimehe kohtki vabastanud nende perekonda suurest hirmust. Nende talu ainukest teenijatüdrukut peideti küünis nagu mõnda looma pimedas nurgas. Sel 50-aastasel naisel, saunikutütrel, polnudki kuskile minna; vanapiigal polnud enda kodu eales olnudki ja murtud jalaluuga ei suutnud ta liikudagi. Kirja teel aga saabus Salmele teade, et sugulase endine abikaasa on linnas lapse sünnitanud, aga varakult sõime pandud aastane lapsuke olevat haiglane ja kehvake. Sellest sündis vastastikku kasulik tehing – haiglane inimesehakatis sai endale hoidja ja kehvapoolne talu lahti kulakuseisundist. Endine taluteenija kehastus nüüd linnaproua koduabiliseks. Vanapiiga keskendus oma uutele kohustustele täie pühendumuse ja jäägitu emaarmastusega. Lapse ema, vaba kõigist kodustest toimetustet, sai täie rinnaga keskenduda “uue ühiskonna ehitamisele”.
Saabuval kevadel naases lapsehoidja Ella maale kui külaline, sedapuhku koos lapsega, ning kehastus taas temale harjumuspärasesse kuuleka taluteenija rolli. Juhan käis pikki päevi kolhoosis tööl, lahkus päikesetõusu aegu ja naases õhtuhämaruses, palgaks 2 kopikat päevas. Naiste kodune majapidamine – lehmad-lambad, seapõrsas ja põllusiil - aitas kõigil hinge sees hoida. Ikka omaküpsetatud leib, kartul, piim ja soolaliha laual. Elati sellega, mis oli vanast ajast olemas: roostetanud jalgrattad, rootsi niidumasin, eestiaegsed riided ja jalavarjud, isegi sajandi alguse pastlad kulusid aeg-ajalt marjaks ära, et paremaid jalanõusid säästa. Poest ei ostetud midagi peale suhkru ja naelte, naturaalmajandus nagu muistsel ajal.

Suviti olid tööpäevad eriti pikad. Juhan saabus õhtuhämaruses, siis paar tundi und ja hommikuvalguses kella kolme paiku mindi kaugele sooheinamaale oma lehmale heina tegema.
Elu ei olnud kerge. Oli ka väikesi rõõmusid. Õhtuti viskas Juhan end selili vanaaegsele raudvoodile ja laps kutsuti “konna mängima”. Habras inimesehakatis tegi oma pisikesi hüppeid, pöörates ringi onu suurel laial rinnal, siis mitu-mitu hüpet ja taas pööre jalgadel. Lasteta paar vaatas seda mängu nagu võlutult. Võõras veri küll, aga ikka oli teisest rõõmu. Laps oli tasane, palju tüli ei valmistanud, toimetas omaette õue peal. Nagu üks õige maalaps ikka, vaikne ja vähenõudlik. Nii sai lasteta paar endale varakevadest hilissügiseni kasulapse. Võõras veri küll, aga ikkagi - peaaegu et oma.

Aastad läksid. Tühjalt seisnud majadesse naasesid kaugelt külmalt maalt oma kodudesse endised asukad. Need, kel oli õnnestunud ellu jääda. Juhan niitis kolhoosi heinamaad, kasutades ikka sedasama enda rootsi niidumasinat, talviti rügas metsalangetamisel, hoolitses hobuste eest.

Kui ta pilgu koduõuelt kaugusesse sirutas, siis ta teadis, et need põllud ja see mets ei ole ammu enam tema ega venna omad. Temale ei kuulunud siin õieti midagi enamat kui pool kööki, väike toakamber selle kõrval ja tamm õue peal. Selma, saunikutütrest taluperenaiseks saanu, püüdis võimalikult säilitada endist eluviisi laialdase majapidamisega -siga, lambad, koerad-kassid, hulk kanu ja isegi kaks lehma. Oma sisemises tundmuses oli ta ikka endiselt suure talu perenaine. Tõsi küll, piimandusest tuli ka oluline sissetulek. Lüpsmine käis ikka algelisel viisil käsitsi, siis kurnamine, jahutamine kaevus ja valmistoodangu viis Juhan käruga külakeskusse piimapuki peale, sest mitte alati ei õnnestunud hobust laenutada.

Kolhoosist oli vahepeal saanud sovhoos ja sovhoosist abimajand. Nüüd sai võimalikuks ka üht-teist raha eest osta. Elu oli küll teistsugune, kuid hakkas ikkagi omandama mingit tasakaalu. Tamm oli kasvanud suureks ja kõrgeks. Tema alumiste okste külge meisterdati lehmakettidest kaks kiike. Oh seda lõbu ja kilkamist! Lapsed täitsid õue sädina ja kilkamisega, mängisid sirelilehtedega poodi. Naised kippusid küll omavahel nägelema ja püüdsid aeg-ajalt tüli üles kiskuda, sest polnud enam vana perenaist neid korrale kutsumas. Paratamatu, kui kaks naist ühe köögi peal toimetavad. Aga parematel päevadel peeti ühiselt pidusid koduõlle, süldi, rulaadide, pasteetide ja paljude külalistega. Kuid märkamatu joon kahe pere vahel püsis, tuli oli tuha all alati hõõgvel. Ikka “meie” ja “teised”, tavatses Selma ütelda.

Aastad läksid. Venna lapsed läksid linna kooli ja sinna nad jäidki. Juhan vaatas, et tamme alumised oksad on põdema hakanud ja kipuvad raagu jääma. Üks oks tuligi maha saagida. Kas tõesti olid väikesed kiikujad liiga rasked olnud või hakkab tubli tammepuu põduraks jääma? Palkide majale hakkas lepik peale kasvama. Vähe sellest, ühelt poolt oli katus päris pehkinud ja vett läbi laskma hakanud. Kas mõtles Juhan ehk selle peale, et veel maja ehitamise ette võtaks? Ei tea, aga katus oli ühelt poolt mäda ja ära ta tuli parandada. Ikka ju sellised väärt aampalgid, puit veel nii ilus. Saab siis sellist vihma mädandada jätta?

Juhan loobus riigitööst alles 71-aastaselt ja nüüd jäi tema sissetulekuks 57 rubla kuus. Ja oligi selleks aeg, sest kodune majapidamine hakkas üha enam ja enam aega võtma. Selma oma amputeeritud jalalabaga komberdas veel vaevu toa ja lauda vahet, lõpuks jäi peaaegu tubaseks, kuid ei jaksanud toidutegemisegagi eriti toime tulla. See asjaolu aga ei takistanud teda “asja organiseerimast” ja mehele korraldusi jagamast. Ja tegemisi jagus hommikust hilise õhtuni: lehma vaja ädala peal ümber köietada ja lambad tagumisse aeda ajada, seale väikesi kartuleid keeta, aga tingimata ka virnheina sekka tampida, ja lehmale ninaesiseks leiba lõigata, paar kärukoormat värsket rohtu ette niita, ja mõned ämbrid vett lauta vedada ja...

Hilissügisel komistas Juhan ligases porises rattaroopas, vigastades kiviga põlve. Mädanik lõi sisse ja ta sattus esimest korda elus haiglasse. Paari nädala pärast lubati koju. Nüüd otsustas ta naisega tõsise jutuajamise ette võtta.

“Vaata, asi sellega, et meil põle enam jaksu seda lehma pidada. Oost põle enamalt jaolt saada ja siit metsast käruga külasse vedamine suur vaev. Kellelgi külas põle enam lehma. No hea küll, Kase omadel on, aga neil ka mitu nooremat inimest majas. Ja teised ei pea enam ammust aega lehma," lisas mees oma viimase argumendi.

Selma oli hoopis teisel arvamusel. Kuidas siis piimarahadega ja mida siis toidu kõrvale veel üldse süüakse ja lõpuks, mis talu see üldse enam on, kui isegi lehma ei ole? Juhan arvas, et aastatega on piimaraha panka piisavalt kogunenud ja nüüd võiks elukest kergemalt veeretada. Esimest korda paljude aastate jooksul tõstis mees protesti. Vaidlus jätkus.

Lõpuks viskas Juhan lauale oma viimase kaardi: "Sa pead valima – kas mina või lehm!” Selma valis lehma.

Astun sisse. Eeskoda ja põrandad on puhtaks küüritud, kapipealsetelt liigsed asjad kadunud, kõikjal kord ja üllatav puhtus.

"Sul kõik nii puhas, et lausa hiilgab. Kas ise küürisid või?"
"No mina neh, ikka ise." Istume suure ümmarguse lausa taha. Juhan paneb kuuldeaparaadi pähe.
"Miks sa seda kogu aeg ei kanna?"
"No ei saa, linnud lõugavad nii kõvasti ja puud kohisevad nagu tormiga, paneb pea huugama."
"Kuidas siis ka elu läheb?"
"Ei ole mul millegi üle nuriseda. Poes enam ei käi siit metsa seest, aga teised ju toovad, mis vaja."
"Ja kuidas siis tervisega? Süda sul ju rütmist ära juba aastate kaupa..."
"No ei tea, see läks rütmist välja juba sel aastal, kui naise võtsin. Siiamaani olen hakkama saanud. Aga vaat joosta hästi ei saa, põlved kuidagi ei tõuse änam hästi. Aga vaata õue! Näed seda puuriita? Sellel sügisel näed raiusin, ikka tasapisi, iga päev natuke, miskit peab ju inimene tegema. Nüüd ju aega küll, pole enam selle lehmaga jantimist ja põllumaaga lõpetasin ka rehnuti ära. Mulle sellest piisab. Kuulan siin raadiot ja muud ilmaplära, ikka vaatan, mis sest asjast saab. Vaat nüüd Reagan lasi Liibüat pommitada, sedasi võib ju ilmasõda lahti minna!"

Jaan hakkab pikalt ja loogiliselt arutlema, millised võivad olla selle intsidendi poliitilised tagajärjed. Kui tehakse nii või juhul, kui tehakse naa ja millised tunduvad olevad maailma jõujooned. Mida vanemaks ta on saanud, seda enam on ta näo poolest muutunud Jüri Saarma sarnaseks, peaaegu nagu vennad või kaksikud. Kas oleks temastki võinud akadeemik saada, kui talu sissetulekud oleksid võimaldanud, kui...?

Tark mees, ehkki vaid kolm klassi koolis käinud. Ta suured pahklikud käed lebavad laual, pikad sõlmelised sõrmed krobelise nahaga. Mäletan neid käsi enda ees, kui me koos niiduki terasid teritasime, mina kivist käiavänta keeramas ja tema pahklikud käed väga täpselt ja asjatundlikult tera hoidmas, siis õrnalt sõrmeotsaga üle libistades ja tulemust kontrollides ja nentides, et "no umbes nii 40 protsenti tööst on praeguseks meil tehtud". Need on käed, mis on kord mandoliini mänginud ja mind lapsena hüpitanud, vikatit ja atra hoidnud, kõrgele lakka heina hangunud, riigimetsa langetanud ja sovhoosi suurfarmis söödakäru lükanud. Sellised punetavad pahklikud, tuulest ja liigsest päikesest põletatud nahaga käed. Ikka veel tark mees, selge aruga, ehkki juba üheksanda elukümnendi alguses. Väärikas ja nurisematu.

Hüvastijätu ajal lisab nagu minu rahustamiseks: "Ei noh, minu elu on hea, patt oleks nuriseda, kõik tuuakse koju kätte. Aga eks ikka peaks eide juurde minema, üksipäini natuke igav ju." Hääletoon on lõpmata rahulik. Selles ütlemises ei ole poosi ega vähimatki paatost, nagu see mõnikord selles vanuses inimestel kombeks. Tark arukas inimene tõdeb, et asjad on just nii, nagu nad on.

Ühel talvisel pärastlõunal nähti teda, korv käes, oma kergelt tuterdaval vanainimese sammul üle hoovi minemas. Läks rehealusesse pliidipuid tooma, nagu tal ikka kombeks oli olnud. Mitu tundi möödus, aga uksed seisid ikka veel pärani. Juhan leiti, puuhalg peos, külmal muldpõrandal lamamas, pooleldi täidetud puukorv kõrval.

Möödunud suvel seenemetsas ekseldes sattusin üle hulga aja taas tolle sõjaaegse punkri juurde. Veel mõned aastad tagasi olid seina moodustavad palgid püsti seisnud, aga nüüd olid need murdunud ja ukseava sulgunud pehkinud puidu ja künkaharjalt varisenud kivide tõttu. Palgimaja katus oli juba ammust aega vilets ja pehkinud, enam seda ei parandatud. Kunagiste aampalkide lagunemisest moodustus punakas-pruun pehkinud puidumass, selline kummaline värvikas küngas pealetungiva lepiku keskel.

Uus peremees laskis selle buldooseriga tasandada. Kevadeti kiirgab seal nurmenuku kuld ja sügiseti laiutavad esimeste öökülmade järel krimpsu tõmbunud, kergelt pruunikad sõnajalad. Tundub, nagu poleks seal seda palgimaja kunagi olnudki.

Tamm on ikka veel alles. Tõsi küll, natuke põdur teine. Veel kaks alumist oksa tuli maha saagida.