Minu isa elab maakodus, mille ta on ise “ära parandanud” ja kus on nii palju muruniitmist, et endisaegne heinategu olevat selle kõrval köömes.

Minu isa on olnud meremees, on terve elu ühe naise mees, põllumees, töömees, isa kolmele lapsele ja vanaisa kuuele lapselapsele.

Minu isa oskab akordioni mängida, mööblit restaureerida, maju ehitada, elektrit panna ja traktoriga sõita.

Minu isa on järsk ja otsekohene mees, selge silmavaate ja oma arvamusega.

Minu isa on nüüd pensionär, aga ta töötas kuni 70. eluaastani.

Minu isa on meie perekonna pea. Ükskõik kui suured meie, tema lapsed, oleme, on isa nõuanne või abi tihti häda- vajalik.

Kui me õe ja vennaga väikesed olime, käis ema öösiti tööl. Siis saime kõik end isa kõrvale laia voodisse magama sättida ja papa luges meile raamatuid ette. Eriti on meelde jäänud “Väike Illimar”. Isa oli ka see, kes mind kättpidi raamaturiiuli juurde viis, õpetas ja soovitas, mida lugeda.

Kui ma õhtul koolist koju tulin, oli minu isa see, kes vastu jalutas ja ranitsa enda kanda võttis.

Minu isa teeb maailma kõige ilusamad puuriidad ja kõige krõbedamad ahjukartulid!

Minu isa kõige suurem nõrkus ja armastus on tema lapselapsed. Siis ta pole enam isa, vaid papa. Ka nüüd, kui esimene sats on juba täiskasvanud, on nendevaheline eriline side alles ja tugevam kui enne. Papa käib metsas nüüd meie pere pisimatega, sest seenekorjamine pole niisama naljategemine.

Papa on eluaeg armastanud oma abikaasat, minu ema. Nad on abielus juba 53 aastat!

Minu isal on väga lai silmaring ja suur lugemus. Tihti ütleb ta “tere” asemel “kuule, mul on sulle üks viktoriiniküsimus!”.

Minu isa ärkab hommikuti kole vara, ja kui siis ülejäänud pere ennast hommikukohvile asutab, on temal juba pool tööpäeva seljataga.

Minu isa armastab oma peret, oma kodu ja kõvasti tööd teha.

Minu isa on 79aastane, aga tema jõud ja meeleerksus on noore mehe omad.

Ma armastan oma isa väga!