Mügra. Väike täpike Eestimaa kaardil

Väikseks kahanenud küla, kuigi suitsud alles. Elanikke väga palju, kuid enamus ammused sisserändajad ja loonud oma maaaluse riigi. Kohalikke inimesi otseselt ei häiri, kuigi aeg-ajalt neid tõrjutakse.

Mõnikord neid musti mehikesi küll nähakse, pisut sõditakse ja jäetakse rahule. Neil oma maaalune riik ja elukorraldus. Ammused migrandid, kuid assimileerunud, kuigi tülikad.

Mis paik on Mügra? Kas kolgas Lõuna-Eestis? Hoopiski mitte. Asub 5-harulise teeristi ümber. Ainult kaks kilomeetrit vana Tartu-Võru maantee äärde ja uuestki viie kilomeetri kaugusel. Võrru 27, Põlva 23, Nuustakule 16. Bussid siin ei käi, poodi ei ole, postkontorit ka mitte. Kus on selle rahva tõmbekeskus? Pidusid peeti ja kino oli vanasti. Nüüd ei ole neid heinaküünegi enam.

Mügra karjamõis oli Karste mõisa osa. 2 km kaugusel oleva Karste mõisa häärberi panid sakslased põlema. Ainult hiiglaslikud keldrid ootavad maa all oma avamist.

Mügra on parajate küngastega Otepää kõrgustiku serv, kus on oma Lajamägi (209 m üle merepinna), kus 50. aastatel peeti ikka jaanitulesid, Korjusmägi, Liinumägi. Metsavennad olid ka. Muistsetel aegadel voolas siinsamas küla külje all hiiglaslik jõgi, mida tähistavad nüüd kolm 12. saj. kivikalmet . Oma hiietamm on ka (6,3 m ümbermõõtu).

Sõjad on siit samuti üle käinud: järjepannu venelased, rootslased, venelased, sakslased, venelased. Sirvastes on tee ääres rootsiaegne kivirist. 1945.a. augusti lõpus peeti külas maha ka lahing. Kaks maja põletati maha. Ühe sakslased, teise venelased. Venelastest langesid 74 sõdurit ja 7 ohvitseri. Maeti siiasamasse külatee äärde. Minu isa käsutati matma. Ohvitseride säilmed olevat ära viidud. Sakslased viisid omad langenud ise minema või neid ei olnudki.

Et küla päris võssa ei kasvaks, istutasime 11 aastat tagasi keset küla põllule 0, 5 ha kuusemetsa—1100 taime. Kõik hakkasid kasvama ja nüüd lennukilt vaadates ja tulevikule mõeldes võib näha ülevalt nagu sõjameeste rännakrivi.