Järgmisel päeval sadas lund ja maa oli valge. Õhtul, enne pimeduse saabumist, pargis jalutades märkas lumelind, et tema vari lume peal on päris sinine.

Istun toas ja vaatan. Näen aknast aknaid. Huvitav, et autol on tavaliselt neli ust.

Kui ma kuus aastat tagasi elasin kaks kuud ja kümme päeva New Yorgis, mulle meeldis väga, et seal kuuled ja ka ise kasutad igal pool ja alati selliseid sõnu, nagu: „Sorry!“ , „Please!“, "I am sorry!“, "Thank you!“ Ilma nende sõnadeta on elu nagu mõru kohv ilma kooreta . Hästi.
Ma ise õpin elama terve oma elu.

Arvan, et lahke inimene ei ole see, kes palju kalleid kingitusi teistele ostab vaid see, kes lahkesti laseb oma suust sõnad: „Vabandust või anna andeks või tänan.

Kujuta ette, et sa surid ja sattusid paradiisi. Seal pakutakse sulle võimalust kohata, keda tahes. Keda ainsana elavatest või surnutest tahaksid sina seal kohata? Sellisel viisil võid sa kindlaks teha, keda sa tegelikult maailmas 7 miljardi inimese seas kõige enam armastad.

On jaanuar. Olen oma ateljees ja näen aknast aknaid.

Eesti rahvas on nüüdisaegse kunsti suur austaja. Ja see pakub mulle väga väga suurt rõõmu. See on suurepärane. Mul vedas. Ma ise olen nüüdisaegsesse kunsti armunud juba lapsepõlvest saadik.

Ja veel näen aknast, kuidas keegi, läki-läki müts peas, kaugel maja ees roogib labidaga lund. Tema liikumised on sellised, et kohe on tunda, et tal on kodus televiisor, mille ekraan on suurem kui minu arvutil.